"Ema, mäletad, Kaarusel elas kaks naist. Ühte kutsuti Paukaks."
"Neid õdesid oli rohkem, aga ainult üks sai minu meenutamist mööda mehele ja kolis Järva-Madisele."
Ema sorib mälestustelaekais. Kaarusest ei meenu suurt midagi.
"Need kaks olid Ellu laudas lüpsjateks. Pauliine oli, jah, üks, aga kes see teine..."
"Ma kujutasin ikka ette, kui Paukast räägiti, et ta istub köögis, läkiläki peas, lapatsid laiali nagu koera kõrvad," meenutasin oma. "Pauka kõlas nagu koera nimi."
Ema puhkeb korraga naerma.
"Pauka sattus ju ükskord meile. Külm aeg. Meil noor lammas ei seisnud kuidagi kinni ja mõtle - sai jälle laudast välja, tuli aeda ja kukkus kaevu. Isa lasi redeli alla ja tassis lamba välja, aga ega siis märga lammast võinud lauta viia! Toodi loom kööki kuivama.
Pauka ütleb: "See pole midagi! Meil kukkus koer peldikusse. Katsu sa sihukest kasida! Ja et ta, roju, veel käest tuppa ja voodisse ronis!""
No comments:
Post a Comment