Monday, November 15, 2010

Saaretaguse Orm ja Külasuu Kaise

Plikapõlves kumas Ormi kodutuli Kaisele kambriaknasse.
"Mis sa sealt pimedast otsid? Poissi ootad või?" pilkas vanamemm. "Ei ole ükski Saaretaguse poiss meie perest tüdrukut omale saanud, mis sa arvad, et seekord läheb teisiti või?" muheles ta. Aga ega see polnud paha pärast öeldud. Paistis isegi, et asjade taoline käik memmele üsna meeltmööda oleks olnud, sest kui mingil ajal Orm tihemini Kaise kodusse sattus, kippusid vanamemme silmad kavalasti särama ja ise sättis kangesti nii, et Kaise kuldsemad küljed nähtavaks saaks ja noored võimalikult palju omaette võiks olla.
Mõnda aega usuti külaski, et Kaise ja Orm just teineteise jaoks loodud on.
Aga vanamemme ütlemine sai tõeks. Saaretaguse Kaise asemel sai tüdrukust hoopis Külasuu Kaise ning võta sa kinni, miks see nii läks ja kas oli see heaks või halvaks.

Orm astus aasta enne Kaiset väljavalituga altari ette. Kaise kiitis südames Ormi valiku heaks. Ehk just sellepärast oligi neil Ormiga nõnda läinud, et Kaise sisimas tundis - tema ise nii hea ei ole.
Kaise kibeles siis ka kangesti mehele, aga tema valitu, kellel pulmade vastu nagu otseselt polnudki, jäi siinkohal torssi - ei tahtnud teiste järele teha. Noh, aasta pärast sündis see ikka. Siis, kui Kaise esimese lapsega käima peale jäi. Ormi järeltulija üritas sel ajal end võre najal juba istukile ajada.

Kaise ei mõelnud kunagi kadedusega Ormi elu peale. Kaise enda elu oli hea küll. Kaise mehel olid kuldsed käed. Kaise mehe naljad ajasid alati naeru peale. Kaarlil oli midagi sellist silmis, mis nooriku südame mitmed aastad hiljemgi helisema pani.

Ormist oli Kaisel kohates lihtsalt hea meel. Aga seegi natuke ajas Kaise mehe muige hapuks.
"See SINU Orm kihutas rattaga töökoja poole," märkis mõnikord Kaise kaasa.
"SINU Orm oli ka sünnipäeval, " torkas ta teinekord pidust väsinuna koju jõudes. Kaise enam nii tihti kaasa ei saanud. Kaisel oli kodus kantseldamist.
Naist tegid need jutud kurvaks. Kaise ju teadis, et mingit tema Ormi ei olnud kunagi olnud. Kaise mees teadis ka. Oleks võinud olla, aga ei olnud.

Noh. See kõik oli tühine asi. Noorik mõlgutas, et ehk mehele meeldib mõelda, et tal võttes võistelda tuli.

Aga siis saabus see, mida Kaise oodata ei osanud, Orm veel vähem.
Orm sai otsa.

Kaise pidas seda lausa lolliks naljaks, kui kaasa teatega tuli. Ei osanud nuttagi. Ei uskunud siis ka, kui Ormi matusepäeval kirstus lebamas nägi. Mis sellest, et silmavesi juba sadas.
Miks Orm niimoodi ära läks? Miks Orm sedaviisi juhtuda lasi?
Kaise tundis, otsekui oleks kogu tema plikapõlv Ormiga koos kääpapõhja kukutatud.

Äkitselt oli Kaisel ühtepuhku Järva-Madise poole asja ja alati leidis ta aega kalmistule küünal viia.
Orm, Orm. Kui see vaid üks kuri eksitus võiks olla...
"Oleks see minu võimuses, ma aitaks su elule tagasi. Nii kummaline, kui su tulek ka teistele ei tunduks," kurtis kalmu peal Kaise.

Siis, ühel hilisel suveõhtul (kuu juba paistis), tuli noorik mehega külaalusest küünist heinu vedamast. Alla luha poole vaadates nägi Kaise Ormi seismas. Selles samas pikas presentmantlis, millega too ikka metsi mööda kolada armastas. Ormi nägu oli kodumaja poole pööratud.
"Kaarel, kas sa..." sai naine sõna sabast kinni. Kui mees oleks sama märganud, ei oleks ta seda välja ütlemata jätnud.
Tee viis kaarega Ormi vanemate majast ja parginurgast mööda. Kaise pelgas piiluda. Seisis! Seda oleks võinud siit kaugelt ka kuuseks pidada, aga kuidas üks puu nii äkki tekiks ja kohe mehekõrguseks kasvaks?

Isemoodi rõõm asus Kaise sisse elama. Orm on tagasi! Mingi sisemine keeld tõrjus teda alla luhale mehe juurde minemast, aga piisas sellestki, mida silm nägema ulatas.

Kaise teadis, et omaste kurvastus Ormi kodu juurde tagasi oli toonud, aga lootis selles kas või natukene ka enda süüd olema.

Kas jäi naise imelik olek kuidagi Kaarlile silma? Kas pani Kaarlil endal mõni kauge kaunis kuju silmad särama? Igatahes kippus elu rööbastel logisema. Ei aidanud seegi, et noorikul jälle uus elu südame all.
Siis juhtus, et Kaarel Kaisele väga valusad sõnad üle laua lartsatas. Nii valusad, et Kaise koerarihma haaras ja penil end kraavivahedesse pead tuulutama vedada lasi. Ja kas meelega või kogemata jõudis koer otsevalu Ormi juurde välja.

Oli küll kuusk. Pidigi olema. Ei saanud ju Orm siin kogu külarahva silmade jaoks seista. Aga midagi sellist oli tema küljes, et Kaise kindlalt tunneks - see ON Orm. Kuuse latv oli maja poole paindunud. No niimoodi paindunud, et ükski loodusvägi seda Kaisele teisiti poleks põhjendada võinud. Orm annab talle märku - see olen mina!

"Orm, Orm! Miks ma toona su kutset kuulda ei võtnud? Miks ma su pakkumise ära põlgasin? Miks? Siis oleks käigud ja paigad teised olnud ja õudne õnnetus ehk juhtumata jäänud?
See lapski oleks siis hoopis meie oma võinud olla, Orm!"

Korraga käis kuusetagusest nagu mingi kohin läbi:
"Kas sa tõesti tahad, et see laps minu oma oleks?"
Kaisel läksid jalad nõrgaks. Alles nüüd mõistis ta, kuhu oli oma tahtmistega puutunud. Tormas koju, tuppa, süütas värisevate kätega küünla põlema ja palus selle valguses vabandust: "Anna andeks, et sulle veel hauatagusesse haiget tegema tulin. Mis on minu valud ja vaevad nende kõrval, mille üle sina valvad."

Kuusk seisab ikka heinamaa servas ja kummardab ladvaga Ormi kodumaja poole. Sest seal elab õige SEE, keda Orm hoidma tuli.

Kaise rohkem kuuse juures ei käinud. Surnuaial küll, aga naise süda oli nüüd muutunud. Hoidis iga hetkega rohkem elu poole, mida teda kandma oli õnnistatud.

No comments: