Saturday, November 20, 2010

Lehtmetsa sündimine

Tead, kust meie külas suurem jagu talunimesid on tulnud?
Ei tea?
Ma jutustan sulle, aga siis me peame mõttega sinna kauge aja taha kolima, kus inimesed alles siinseid maid mööda esimesi samme tegid ja paigale asumiseks kohasemaid kohti otsisid.

Vanataadil oli inimeste tuleku üle hea meel. Eks teinekord tõusnud tüli ka, aga enamasti itsita nende tegemisi, nii et ei jõua silmi pühkida!

Taat nägi rahvast siiapoole sammumas ja tahtis, et tulijate tarvis kõik korras ja käepärast oleks. Pühkis mäepealsed puhtaks, puhus orud risust priiks, sikutas künka otsas puud otseks ja saatis siis poisi järvesid täitma. Ega neid veesilmasid tollal nii palju olnud kui praegu (Mägede omast ei teadnud veel keegi midagi), aga need, mis olid, olid laiad ja rammusad. Aga taat hoolis, et olgu ikka täitsa triiki: naistel kaldal kergem pesuga plätsida, meestel mõnusam kalu küttida.

Poiss haaras kuulekalt kruusi ja hakkas minema. Kallas Kakerdisse (no sellel paigal oli juba siis sihuke nimi, sest neid vanatühjalinde, kellele jalad istmiku külge istutatud, ukerdas iga teise mätta taga) sortsaka ära ja hakkas sealt väikese kaarega Kernu poole tulema. Mõtles, et lükkab Tarvasjõele ja Liivojale ka näpuga vilkama hoo sisse. Jõesabadel toona veel nime polnud, aga eks need inimeste tulekuga kohe tekkisid ka. Tead omast käest, kui uhke on end ühe või teise asja ristijaks arvata. Taat teadis niisamuti. Tore oli kuulata, mis sõnu suudest kukkuma hakkas. Endal poleks pähegi tulnud!

No ja läks poisike, aga lapse asi - kükitas Liivoja liikuma lükkama, pani topsi jala kõrvale ja tagurdas selle tõustes kummuli. Nüüd oli häda suur! Esimesed ju, loode poolt luusijad, said just pakid maha pandud. Õnneks valiti kõrgem koht (ainus tookord, kus metsa ka juba peal seisis. Aeg oli ikka nii alguses, et Taadil enamus metsaseemet alles mulla sees idanes. Kask ja lepp - need kasvavad kiiremini - eks sellest saanud kohale nimi ka). Hoidsid siis tüveritvadest kinni, kuni laine vagaseks loksus. Aga häda see, et osa rahvast polnud veel mäe peale jõudnud! Ootajail hirm suur. Hõiguvad hulpijaid: "Ae! Jäid ikka ellu?"
"Ellu! Ellu!" kajas vee seest vastuseks. Ja mõtle! Ära pääsesid kõik. Ei läinud ükski kaduma. Ja kohal nimi olemas - Ellu.

Ei jäänud nüüd poisil muud peale hakata, kui pidi maha pillatud vee uuesti kokku koguma.
Inimesed sel ajal settisid juba elamist ja asustasid kõrgemaid kohti, mis haljaste saarekestena vahelseilajatele ning suplejatele silma tegid. Mäega oli selge lugu - mis muud nime talle ikka saab! Saare nimi võeti ka Setu oja poole ära. Lihtsad kohad, ei olnud vaja mingit iluvigurit külge lisada. See koht, kus külarahvas mustikal, pärast ka maasikal käis, mainiti Marjamäeks. See koht, kus kõige avaram plats oli kuiva jalaga kõndida, seletati Suuresaareks. Mäelt Suuresaareni minnes jäi veel üks kõrgem koht ette, aga sedajagu napp, et tast ainult kitsas jalgrada üle käis. Ristiti Rajasaareks. Kuid üks saar oli küla keskel selline, et kui teiste pealt rahvas usinasti veekorjajal poisikesel abiks käis, siis nemad olid kangust täis: "Meie maha ei ajanud, vot ei korista kah!" Kangussaare on nüüd see koht. Eks neid kodusid kerkis ja tähistusi tekkis - kõik ei tule ju korraga meelde!

Ah jaa! No, eks Kaldaks kuulutati see paik, kus veepiir pidama jäi ja Oru nõo seest lasti viimased loigud kuivaks. Nii sügavale uuritades ei pidanud Taadi saadetud veekandja püksipee pingele vastu ja kärises tagant värvlist ette nabani irvakile: "Pääääääääärrrrrrr"!

Õnneks sattus inimeste hulgas kaks näpuosavat meest olema, kes õmblustööd tundsid. Üks paikas siis eest ja teine tagant, sest kuidas sa niisuguse moega poja isa juurde tagasi lased, pahandus nagunii hinge peal. Mõlema mehe nimi juhtus Tõnu olema ja nii said nende elamised nime ka: Ees-Tõnu ja Taga-Tõnu.
Selle kodu, mille juures püksirebestaja jalad seisid, nimeks pandi Päärna.

Koht, kus kruus ümber läks, oli kaua aega Kruusi. Nüüdki oskab mõni teadjam tarealuse kätte näidata. Tähistab seda paika veel vaid suur tamm, mille alla selle külaotsa post kastidesse käib.




No comments: