Saha-Arder ja Setu oja sakerdis

Arder käib meil talviti teid lahti lükkamas. Ega neid peresid palju ole, kus traktor õues. Arderil on neid kohe kaks. Muid masinaid sinna juurde.

Aeg on inimesed kärsituks teinud. Enam ei malda tuisu järel keegi kevadet oodata, üsna ruttu hakkavad telefonid Arderi poole appi hüüdma. Et hommikuks rajad sisse saaks, alustab Arder vahel varahommikul, vahel juba hilisel õhtutunnil. Ikka nii, kuidas ilm lubab.

Selle talve lund mäletad? Arderi mälestused on kindlasti kibedamad, sest lumevaalude laialilükkamine on üks vaev, aga hoopis hirmsam see, mis hangesügavas saha ette võib jääda!
Ühel öökorral, see oli pühapäeval vastu esmaspäeva (Arder mäletas, sest tegi tagasi tulles märgi kalendrisse) - kuu paistis ja lumi sätendas, väljas oli selline ilu ja vaikus, et kange kiusatus tekkis jõululaule laulda, ehkki jõuluaeg kaugel möödas - nägi Arder, hooga Peedu ja Lehtmetsa piirist üle, Setu oja poole tuisates (suure tee tühjaks trügimine polnud tema rida ja sealt, paistis, oli õhtul just läbi käidud kah) imelikku toimetust. Alguses vaatas Arder, et metssiga. Lasi tuled maha, et looma mitte eksitada (kuul oli taevas jõudu küll), aga siis muigas, et nii veidrat siga pole ta elus enne näinud! Kogu jooksis kraavi pealt, mis kui jäine keeglirada hangehõlmade vahelt vastu läikis (jalamaid liikudes oleks lugu Arderil nägemata jäänud, aga kabiinist, kõrgelt, oli vaade hoopis teisem) hoo sisse, viskas teetruubi ees kõhuli ja libises tunnelisügavusse.

Muidu oleks võinud ju arvata, et mõni laps endale lusti teeb, aga sellisel kellaajal???

No inimene pidi see ometi ju olema? Külvet või? Tema meil on külas kasvult kasinavõitu, aga... too tegelane oleks Külvetilegi kehvalt kaenlaaluseni ulatunud.

Arder uskus, et sellise hooga põrutab liulaskja teiselt poolt truubiaugust välja, kuid ei. Varsti ukerdas mehike käpuli tuldud kohast välja tagasi ja jooksis uue valuga teealusesse. Nii mitu korda.

Arder oli traktori vahepeal seisma jätnud. Nüüd otsustas, et läheb vaatab, mis lugu seal käimas on. Arderil on kogu ja kaalu, ega keegi talle naljalt ninna karata julge. See pisilane ei oleks ulatanud kah, nii et mis tast karta!

Arder oli televiisorist igasugu tegelasi näinud, aga nii imelikku olevust küll mitte. Muidu mehe moodi küll - juuksed salkus, habemesutsakas lõua otsas ja suur sinine nina näo keskel, aga see nina tundus tema juures ka ainuke toekam asi olema. Käerandmed ulatusid pikalt kuuekäiste seest välja ja olid nii peenikesed, et Arderi sõrmgi jämedam võis paista. Vildid olid selgelt suured, aga tegelane tallas nendega uskumatult väledalt ringi. Ja nii ametis ning nutune oli ta, et ei osanud Arderi vaatamatuleku peale võpatadagi.

"Mis möllad siin?" kohmas Arder. Tea, kas sihuke üldse inimese keelest aru saab.
"Tuppa ei pääse!" virises sakerdis (või kuidas sa sihukest nimetada oskad).
"Mis tuba sa siit taga ajad?" ei mõistnud Arder aru saada. Piilus siis august sisse - tuba ei näinud, aga läbikäiku teisele poole polnud kah mitte. Eks koprad olid selle millagi seest täis tassinud.

Vahepeal panid tee- või jahimehed restid ette, aga teab, kes need jälle ära kiskus. Paar suve tagasi lainetas metsaservas selline järv, et ulatus peaaegu Setu Manni majani. Siis oligi kobrastega suurem sõda ja restitõkked ette lasti.

Arderil oli oma mõtteapsu pärast juba ette piinlik, aga midagi targemat ei osanud ka pakkuda: "Kobras oled või?" (võta kinni, mis silmamoondusi täiskuu ajal sünnib).
"Ise oled kobras!" puhises tilluke tegelane ja oli tükk aega solvumusest sõnatu.
"Mis sa siis siin truubiaugus tuiad?"
"Ütlesin ju, et tuppa ei pääse!" niutsus pässakas.
"Ja kuidas sa muidu käisid? Kas ennemalt oli tee alati lahti või?" ei taibanud Arder.
"Saag unus sahtlisse," tunnistas sakerdis.

Sae mainimine tuletas Arderile meelde, et tema oma on traktoris, istme taga, täitsa olemas.
"Et lõikan raja sisse?" pakkus ta.
Tuustik noogutas innukalt.

Eks ta ebamugav oli keset ööd saag üürgama panna, aga Arderile hakkas olukord juba lõbu tegema. Arutas küll, et kuigi kaugele vist käsi ei ulata, aga polnudki palju vaja - mehike tormas kah vahele, tiris ja sikutas lahti saetud oksarisu siia ja sinnapoole, korraga liikusid sees truubitorud nagu lükanduksed ja kadunud too takukoonal oligi.

"Häh! Oleks siis aitähki öelnud või midagi!" turtsatas Arder, enne kui jalas valu hakkas tundma. Eks torud käinud vaheliti sellise jõu ja hooga, et Arderi saapavarvas jäi sinna vahele.
"No ole sa meheks!" kurjustas Arder. Eks see oli nüüd piisav tänu küll."
"Mis, sa, hull, teed! Tõstad mul ukse hingede pealt maha!" karjatas tuust, kelle sinine nina taas truubiprakku ilmus.
"Hädaldad siin oma uksega, mul jalg puru!" pigistas Arder hammaste vahelt. Said jäseme kuidagi kahe peale kätte ja köötsas Arder masinani, ise ei oska veel arvata, kuidas piinatud koivaga sõitmine õnnestub -karvapäss kõrval muudkui kiunub oma ukse pärast.
"Kuule, pane suu kinni. Aita siin sind ja riski eluga! Sa ei mõista tänadagi, muudkui virised veel," käratas Arder.

"Mul oli sulle ikka kingitus ka," tungis häbelikkusenoot tuustiku häälde. "Jalga see terveks ei ravi ega rikkaks ei tee, aga teinekord ehk abiks ikka. Mul on sulle selline hääl ära anda, mis mitme kilomeetri taha kostab. Aga see tahab enne natuke seismist ja seadimist," manitses sakerdis.

"Kui see hull mulle kõri kallale ka veel kipub, siis ma talle rusikaga virutan ja tagasi ei hoia," mõtles Arder, aga tuust ei teinud rohkem midagi. Vangutas korra veel hädisel ilmel truubi kõrval pead, loksutas toruotsa, hüüdis: "Hoia suveni!" ja kadunud oligi.

Arder püüdis jalavalu vähendamiseks koduteel laulu üles võtta, aga kurk oli kuidagi hell, ei saanud õiget heli kätte.
Oli siis igaks juhuks häälega ettevaatlik. Pärast muidu köhi ka veel! Hiljem läks lugu üsna meelest.

Lonkas mees küll mitu aega.

Arder on seltskonnas nõutud sell, laulab kooris ja käib muidu sõpradega tihedalt läbi, aga näe, ei tihanud tükk aega kellelegi rääkida, mis värk jalaga tegelikult juhtus. Naisele ikka ütles, aga ega tema siis lobise.

Kodus muigasid, et nüüd pole kombaini vajagi - Arder lõikab häälega saagi maha. Ja karjub kivid põllult kangrusse kokku. Lõõpimiseks see jäi.

Aga siis, suvise vaimuliku laulupeo proovi ajal, tuli Arderile korraga kole köha peale ja pärast seda kui röögatas laulusõna üle Tähtvere, kesklinna poole minema - dirigent lebas mitu hetke oimetuna üle puldi. Ma võin kinnitada! Aitasin ise pärast ämmal kaks päeva aknaid pesta liivast ja lehesodist, mis tookord tuulega ruutudesse peksis.

Külarahvas loodab, et Arder oma hääle ikka taltsa suudab hoida. Lauluproovis pole meest suvest saati nähtud. Eks näis, mis saab.
Aga and on and. Mine tea, millal vaja võib minna.