"Kui kolhoosipidusid peeti, tuli ikka kodust nõud kaasa võtta. Igaüks katsus siis omad ära märgistada, et pärast üles oskaks otsida. Eks neid läks kaduma ikka. Mäletan, kord kadus mul selline hea kartulikoorimise nuga ära. Sattusime siis millalgi ühte talusse külla minema ja näen - sealt-perenaine koorib minu noaga kartuleid. Kus ma siis tihkasin seda ütlema hakata! Aga sinu ema oli mul kaasas - mõne aasta vanune, mis ta võis olla - tema kohe parinal välja: "Ema, vaata! See on täpselt samasugune nuga, nagu meil kaduma läks! Ongi meie oma! Meie märgid ju peal!"
Vähemalt nii ma mäletasin.
Helistasin täna emale, täpsustasin juhtumise üle: "Mäletad seda lugu, kuidas vanaemal nuga külas kaduma läks. Kes see laps oli, kes leidis?"
"See laps olin mina!" kinnitas ema, aga loo lõpu tegi teiseks.
"Ei olnud kartulikoorimise nuga. Niisama oli hea terav nuga. Tulid peolt tagasi - nuga kadunud. Ja mina lähen ühekorra Kruusile (seal polnudki perenaist, vanamees üksi elas) ja näen - meie nuga laua peal.
"Issand jumal! Ema otsib kodus nuga taga. Nuga siin!" haarasin laualt lõikeriista ja viisin koju ära. Kodus piinlikkust kui palju. Nuga noaks, aga kuidas nüüd Kruusi-papale otsa vaatad!
Aga oleks, et mind pärast ei oleks Kruusile kutsutud! Ikka käisin."
Näed siis, kuidas jutuhoidised suust suhu käies maitset muudavad!
No comments:
Post a Comment