Samas on nii ka vale öelda, et võõras lugu, sest kohe, kui see mulle jutustati, kasvas ta hinge külge.
Jutustamisega on ikka nii, et muist kuuldut läheb meelest ja midagi haakub lisaks. Nii et see on ikkagi minu lugu.
See on väga kurb jutt. Sest vaata, kui räägitakse seitsme peaga lohest, kellele enam pead tagasi ei kasvanud, sest ta oli olnud nii kuri, et temaga pidi võitlema kuningriigi kõige tublim lohevõitja, siis me võib-olla isegi natuke rõõmustame - see lohe oli ju ikka väga palju pahandust teinud. Või kui räägitakse Punamütsikesest, kelle hunt ära sööb, siis me ka ei karda, sest kohe tulevad jahimehed, kes Punamütsikese ära päästavad. Ja üleüldse - need on ju ainult muinasjutud. Aga see printsess, kellest mina jutustan, oli päriselt olemas. Päriselt-päriselt.
Ma räägin sulle oma loo ära.
Ühte suurde ja ilusasse üle-mere-kuningriiki, mis asub meile nii lähedal, et kui täna laevaga teele asud, saad homseks kohale (kui lennata oskad, jõuad hoopis ruttu), sündis pisike printsess. Ja tead, see pole üldsegi nii, et printsessid sünnivad ainult kuningaperedesse!
Mõnikord on päris tavaline kodu, päris tavalised ema ja isa - ei mingeid losse ja tõldu, kroone ja troone - aga neile sünnib printsess. Selle printsessiga juhtus ka niimoodi.
Sa tunned selle kohe ära, kui printsess sünnib. Ta on väga õrn, väga habras ja väga ilus. Selleks nad sageli kuningalossi sünnivadki, et neile jaguks palju hoidjaid ja oleks palju sõjamehi, kes neid kaitsta suudaks. Aga see printsess oli nii tillukeke, et üks lihtne ema tulnuks tema hoidmisega toredasti toime ja isast olnuks kaitsmiseks küllalt. Ja see tavaline kodu, umbes sama suur kui sul endal, oli tilluksese printsessi jaoks peaaegu nagu palee.
Aga tead. See printsess nuttis. Suuri kuldseid pisaraid.
"Miks sa nutad?" küsisid isa ja ema padja pealt pisaraid noppides. "Kas sa ei taha elada tavalises kodus? Sinu pisaraid on juba nii palju, et me võime osta päris palee. Ära ainult nuta, printsess!"
"Ei," vastas printsess. "Kodul pole viga midagi. Teil pole viga midagi. Minul on. Mul on väga valus." Nii sõnas printsess ja valas edasi oma kuldset silmavett.
"Ütle, kust sul valutab," palusid isa ja ema. "Me puhume valu ära." Aga tüdrukuke ei öelnud rohkem midagi. Ainult nuttis. Nii väikesed printsessid ei räägi veel kuigi palju.
Mis sa arvad, mida printsessi vanemad selle kulla eest ostsid?
Mitte midagi. Nad isegi ei märganud, et see on kuld. Nende jaoks olid need killud tillukese tüdruku suurest vaevast, millele nad leevendust ei osanud leida.
Emal ja isal ei jäänud muud üle, kui minna TEMA juurde. Selle TEMA juurde, kelle tahtmise läbi tilluke printsess nende ellu üldse oli sattunud ja palusid: "Meie printsess nutab ja me ei tea, kust tal valutab. Ütle Sina, kuidas me saame oma tütrekest aidata."
"Printsessi silmad on õrnad. Ere päike teeb ta pilgule haiget," kostus vastuseks.
Ema ja isa läksid päikese juurde ja palusid: "Kallis päike, ära paista nii valusalt. Sinu kiired panevad meie printsessi nutma."
Aga päike vastas: "Ma ei või teid aidata. Kui ma vähem paistaksin, saaksid otsa need printsessid, kes on nii hapra kehaga, et neil on kogu aeg külm."
Ema ja isa läksid koju, katsid toaaknad kardinatega, kustutasid lambid tubadest ega kandnud isegi heledaid riideid, aga printsess nuttis edasi.
Vanemad läksid tagasi TEMA juurde. Läksid taas oma häda kurtma: "Meie printsess nutab ikka ja me ei oska teda kuidagi aidata."
"Printsessi nahk on õrn. Raske õhk teeb ta ihule haiget."
Ema ja isa läksid koju ja palusid õhku: "Kallis õhk! Ole hõredam! Meie jaoks oled sa märkamatu, aga tilluke printsess ei kannata su raskust välja."
"Ma ei või!" vabandas õhk. "Kui ma oleksin hõredam, saaksid otsa need printsessid, kes minu senist raskust hingama on harjunud. Kerget mind on palju raskem hingata," teadis õhk.
Ema ja isa jätsid oma kodu maha ja ehitasid uue kodu kõrge mäe otsa, kus õhk kergem, aga printsess nuttis edasi.
Ja uuesti läksid vanemad TEMA juurde. "Meie printsess nutab ikka ja me ei oska teda kuidagi aidata."
"Printsessi hing on õrn. Teie suur südamevalu teeb talle haiget."
"Aga kuidas on võimalik rõõmustada, kui meie printsess nutab?" ahastasid isa ja ema.
"Siis pean ma ta enda juurde tagasi võtma," arvas TEMA.
"Me ei saa oma printsessist loobuda! Ta ju alles tuli meie juurde!" vaidlesid vanemad.
"Aga teie juures ta nutab," lausus TEMA.
"Kas ta Sinu juures enam ei nutaks?" päris ema.
"Ei."
"Kindel-kindel?" usutles isa. Nii raske oli printsessi enda juurest ära lasta.
"Siin ta ei nutaks kunagi. Ainult naerataks."Ja printsess lahkuski. Ja tead. Ta ei olnud veel kuigi kõrgele jõudnud, kui juba kostus esimene naerukilge.
"Meie printsess naerab!" rõõmustasid ema ja isa. Nad ei näinud teda enam, aga naeratasid koos sinnapoole, kuhu tütreke oli läinud.
Ema ja isa mõtlevad tihti oma printsessi peale. Igatsuse ja lootusega. Ja naeratavad tihti oma printsessi uue elupaiga poole. Et teda seal üleval mitte kurvastada. Ja et ta ehk kunagi - kui on natuke kosunud - otsustaks nende juurde tagasi tulla.
Ilma ainsagi kuldse pisarata.
No comments:
Post a Comment