Head und!

See kõik oli hirmus kähku käinud. Jannus oli Rikale Aegviitu vastu tulnud. Tuiskas jah, nii et paar korda lõi esiklaasid tihedat lund täis ja Jannus oleks tagasiteel äärepealt Perila teeotsast mööda sõitnud. Aga metsavahe oli vaiksem ning siis jõudsid nad veel sahale sappa. Rika oli mutikest järele teinud, kes oma mobiiliga üle vaguni lärmas. Sahk puksis end ühest paksemast kohast läbi. Jannus võttis kiirust vähemaks. Ja siis - hoogu polnud ollagi - hüppasid saha kõrvalt auto ette mingid loomad (põdrad? kitsed?), Rika kiljus ja haaras roolist, auto keerles teel oma poolteist ringi (nina jäi igatahes tulekusuunda), Jannusepoolne uks paiskus lahti ja rihmaga kinnitamata Jannus lendas salongist välja.

Jannust polnud kusagil.

Sahamees märkas ja jäi pidama (huvitav, et tema loomi ei näinud). Rika kutsus Lorenti ja Jurise. Mehed lasid ümbrusele tuled peale, aga ei leidnud midagi ega kedagi. Rika kutsus ka politsei, kuigi ei temal ega autol midagi viga paistnud olevat. Kaevati hangedes ja kammiti koertega, aga tulemusteta.

Mitu päeva otsiti.

Jannus jäi kadunuks.

---

Jannuse pea tuikas. Askeldava naisekuju taga hubises kõhn koldeleek. Reena? Siis on ärkamiseni veel aega.

Ega nad Reenaga igal ööl kokku juhtunud. Mõnikord. Siis, kui Jannuse unenäotee Kõrveküla metsa poole põikas. Nõmmelt algas paks kuusik ja sealt keeras tee paremale. Sammaldunud roopapaar vonkles puude vahel, lipsas vana seitsmeharulise lõhmuse juurest vasakule, sealt künka otsa ja jäi kuuskedealuse hütikese juures pidama.

Millal Reena Jannuse unedesse ilmus? Juba kunagi poisipõlves. Jannus mäletas selgesti esimest kohtumist. Unes oli ema ta teepervele seisma jätnud ja ise hakanud metsaservas puuhalge riita laduma. Kuivi lõhutud kasehalge. Kuusiku all. Jannus oli ringi vaadanud, et kust need halud tulevad. Nägigi, et eemal üks habemik vanataat puid lõhub. Korraga oli Jannus teadnud, et peab selle mehe eest peitu saama, enne kui teda märgatakse. Ta hakkas rada mööda jooksma, kuni jõudis madala hurtsikuni. Selle seinatagusest varju otsides ta Reenaga kohtuski. Reena oli Jannuse tookordse hirmu välja naernud. Pärast käisid nad lõhmuse harude vahel ronimas ja Kulleojal (kaardilt ega ilmsi metsas kolades pole Jannus seda veeniret leidnud) kooretükke ujutamas. Siis saatis Reena ta tagasi suure teeni.

Oli aeg, kus Jannus rippus mõttega Reenas nii kinni, et teisi tüdrukuid ei näinudki. Aga siis tegi endale selgeks: uni on uni ja elu - elu.

Kunagi püüdis Jannus Reenast Rikaga juttu teha, aga Rika muutus kiusakaks ja päris asju, millele Jannus mõelnud polnud ja mida ta Rikaga arutada ei tahtnud. Nii jäigi. Rika Lehtmetsa ja Reena Kõrvekülasse, Kulleojale.

Reena maja seinapalgid lõhnasid värskelt ja vaigumagusalt. Jannus ise oli neid möödunud suve unedes paika ladunud. Ja kolde ehitanud. Esimene tuligi sai sinna üheskoos tehtud. Ainult et... kunagi varem polnud tuba niiviisi lõhnanud ega tuli niiviisi praksunud. Ka see, kuidas Reena tema aseme kohale kummardus ja otsmikku katsus, oli kuidagi teistmoodi. Päriselt. Reena juuste lõhn, riidekurdude kahin ja Reena hääl... Jannus tabas end mõttelt, et sellise Reena küljest poleks ta toona suutnud oma tundeid lahti harutada.

Kas praegu suudab?

"Pikk palavik on su nõrgaks teinud. Katsud ehk midagi süüa?" küsis Reena tasasel häälel.

Jannus võttis ulatatud leivatüki vastu. Reena kohendas ta paremini istuma ja hoidis kaussi söömise ajal oma käte vahel.

"Nii teistmoodi on täna siin," tunnistas Jannus kohmetult. Kuidagi kohatu näis Reenale märku anda, et too unenäoelu elab. Reena jaoks oli see ju päriselt.

Aga Reena teadis niigi. "Sa imestad häälte üle? Lõhnade ja maitsete üle?" naeratas ta kurvalt. "Sa tunned neid päriselt?"

"Jah, Reena. Ja see kõik on nii väljakannatamatult hea, et teeb lahkumise peaaegu võimatuks," pahvatas Jannus.

Reena silmitses Jannust teravalt, otsides märke, kas mees on piisavalt tugev tõde teadma. "Jannus. Sa valisid minu."

"Misasja?" ei tabanud Jannus nii ruttu Reena sõnade sisu.

"Jannus. Sa olid tööst kurnatud ja jäid roolis tukkuma. Mina... ma just keerasin hobused koduteeotsast sisse, kui sa mu reele hüppasid. Ja hoidsid nii kõvasti kinni, et ma ei jaksanud sind maha lükata."

Reena rääkis Jannuse silmade ette selle jaanuarikuu tuisuöö, teekraavihanged, sahatuled, Rika vadina ja Reena hobused.

"Jannus," palus Reena poolihääli. "Annad sa mulle andeks?"

"See polnud ju sinu süü, et ma magama jäin," silitas Jannus Reena pikki ja põimimata juukseid.

"Kui ma oleksin su reelt maha lükanud, oleks sind ehk sealpool üles leitud," ohkas Reena. "Aga ma polnud selles lõpuni kindel ja... ehk ei tõuganud ma sind kogu jõust sest..."

"...sest?" nõudis Jannus lause lõpetamist.

"Esimest korda olid sa minu juures niiviisi. Oma ihusooja ja hingeõhuga. Oma kramplikult kinni hoidvate sõrmedega... Ja ma ei raatsinud."

---

Jannust ei leitud kevadelgi. Sest kes oleks osanud oma uneööl keerata Nõmmelt paremale ja sealt kuusemetsaalust rada pidi vana lõhmuse juurde? Rika ehk, kui ta oleks kunagi Jannust kiusamata jutu lõpuni kuulanud. Aga küllap on hea, et Rika tookord ei kuulanud ja nüüd otsida ei mõistnud.

Rika läks suvel Lorentile mehele. Külarahva arust liiga ruttu. Sest jutte liikus igasuguseid. Mõni isegi kahtlustas, et viimati Rika ise varjab midagi koletut.

Rika varjas küll. Isegi Lorenti eest, aga see polnud see, mida inimesed mõtlesid. Rika ei osanud seda kuidagi Lorentile öelda. Et ta on Jannusega paar korda kokku saanud. Unes. Jannus ütles, et ärgu Rika otsigu. Et Jannus on Reenaga. Et Rika on tubli ja tore tüdruk ja saab hakkama. Kui hätta jääb, siis Jannus võib appi tulla. Aga ainult unedes.

Muidugi jäi Rika hinge kripeldama kahtlus alatust kokkumängust. Muidugi Rika solvus. Rikal ei olnud mingit Une-Matit vaja. Lorent toetas Rikat kõik see pool aastat. Kunagi, enne Jannust, oligi Rika hoopis Lorentit tahtnud, aga Lorent polnud osanud tüdrukut sellise pilguga vaadata.

Nüüd oskas.