Ma ei tea, kui vana Sa arvasid mu olema. Päriselt olen nii vana, et omal ammu lapsed, kelle pärast südant valutada, ja nii laps, et minu pärast ikka veel südant valutatakse.
Kord läksin lauda taha solgiämbrit tühjaks läigatama. Laiskus laskis mu sellega alles pimedikus toast välja. Lumi heletas hääbuvale taevavalgusele tuge, aga tagasiteeks oli taevas kustunud ja maapale tuhm. Tuttavat rada tulnuks ju teada ja ühtki püünist ei pidanuks piiluma. Võtsin pikemaid samme ja sirutasin sääri, aga siis korraga sain matsu selga ja lendasin otseti hange. Enne, kui kõrvad lund täis tolmasid, kuulnuksin nagu heledat naerulõkerdust kajamas.
Haiget ei saanud, aga hirm... Hirm oli nii suur, et puhkesin nutma.
"Kas sa said viga?" tungis tühjaksraputatud kuulmeavadesse kohkunud tüdrukuhääl. "Anna andeks!" Sitke käsi rebis mu hange küljest lahti ja peksis lumepuru palitult. "Sa olid nii naljakalt köötsus ja kohe kutsusid kiusama," tunnistati häbelikult. Hääle peale kadus hirm, kuigi hääletegija ise silmale hoomamatuks jäi.
"Ega ma valust," luksusin, häbenedes oma täiskasvanu-nuukseid. "Ehmatusest ja... hirmust," ütlesin ausalt.
"Hirmust?" imestas hääl. "Mida siin karta?"
"Sindki."
"Miks mind? Ega sa ometi mind seepärast pelga, et su mõnel korral rajalt kõrvale olen kallutanud, sulle oksi juustesse susanud ja jalga astumise ette sirutanud? Aga see on ju puhtast koerusest! Tead, kui igav siin hakkab, kui tubades tuled kustuvad ja ükski enam õuele ei satu!"
"Kes sa oled?"
"Hiile. Kas ma sulle siis üldse tuttav ei tundu?"
"Tegupidi ehk juba, aga nimepidi küll mitte. Miks sa pimedas luusid ja inimesi hirmutad?" noomisin nähtamatust.
"Hirmu teed sa endale ise," arvas Hiile. "Päeval naeraksid sinagi mu ulakusi."
"Miks sa siis päeval ei hulla?"
"Ei saa. Siis puhkan silmi."
Vangutasin arusaamatuses pead. Aga igal omad harjumused. "Kas sa pilkasuses näed siis vaevata? Sina keldritrepil ei kuku?"
"Näen muudki. Ainult seda ei taibanud näha, et mind pelgad."
"Aitad mu ehk aknavalgesse?" palusin.
Hiile aitas. Edasi ei tulnud, sest sealtmaalt hakkas tema silmadel valus.
Sellest korrast saidki mu ööhirmud otsa.
Hiile tuleb meelsasti kaasa keksima.
Hoiab kuuriust avali, kui puid võtan.
Aitab keldrisuust purke üles vinnata.
Võtab käevangu, kui kaugemalt koju kõndima ununen.
Ja tead. Kui ohuhirm on nii suur, et silmadeesise mustaks sööb, siis saab ka Hiile käest abi.
---
Kuula. Ma räägin Sulle.
Mul läks laps kaotsi.
Suur laps juba. Hakkadki uskuma, et teda hädad ei ähvarda. Ja siis hüütakse sulle öötunnil, et... kadunud.
Otsisin, kust oskasin. Ei leidnud kätte. Tead, mis mõtted pähe tulevad, kui selline asi sünnib? Kui kuskilt ei mõista abi haarata?
Hea, kui ei tea.
Silm jäi kapiuksele pidama ja Elvin tuli esimesena meelde. Lükkasin kapipõhja käimisprao, ronisin trepist alla ja läksin Elvinit leidma. Külaalune on tunneleid risti ja põiki täis, aga seekord ma eksimist ei peljanud. Kui tead, keda otsid, ja teda väga vajad, jõuad kohale eksimata.
Elvin ajas end unise kolde äärse aseme pealt üles, aga polnud, ootamatule äratamisele vaatamata, kübetki kuri.
"Mul on talle ohutis olemas," porises ta pahameeleta. "Aga pole jõudnud kaela ümber siduda."
Tundsin, et hirm hakkab ligi hiilima. Aga hirmu ei tohi tunda. Hirm saadab hädad kaela.
Elvin viskas hõõguvatele sütele vett peale, et Hiile näeks tulla.
Tuligi.
Hiile keerutas mulle näpud kõvasti ümber kaelasoonte, harutas lahti kõri piinanud paanika ja kiskus õud-oleku õlanukkidest välja.
Hirmu võttis ära, aga targaks ei teinud.
Hoidsime kolmekesi kätest ja vaatasime, aga küllap valesse suunda. Tõde ei andnud end aimata.
Tead, mis tunne oli sedaviisi seista? Hea, kui ei tea. Kolm juba käsipidi kokku liidetud ja ikka väge vähe...
Maaret. Vast Maaret ometi avitaks, aga ei ole neljapäev ja kuulgi veel kild küljest.
---
Ma ei tea, kui viljakaks sa mind pidasid. Aga mul on järglasi päris parasjagu. Ei liiga vähe ega liiga palu. Ülearust pole kindlasti.
Tead mis. Küllap oleks meie istumisest seal küla all napiks jäänud. Aga mu vanem tütar, kah udujärves ujunu, oskab ohutamise kunsti enamalt. Justkui kogemata õnnestuvad need asjad tal käes.
Tema saatiski peatselt meie soovitud sõnumeid.
"Sa pead keskmise tütre ka järvele tooma," ohkas siis Elvin.
"Ta ehk ei tunne piisavat tuge," pelgasin oma panust piskuks. "Ehk tal juba oma järv valmis vaadatud. Või meri. Või ookean. Kuipaljukest ma talle kodu armsaks olen teinud?"
"Ehk ei ole veel hilja?" uskus Hiile.
"Igal on oma õnn. Olgu siin või mujal. Et tal aga hästi läheks," igatsesin.
Elvinile tuli ohutis meelde.
Surusime oma kätepaarid kõik korraga selle ümber. Hiile oma sitked ja hirmuviijad sõrmed. Elvin oma õblukesed ja õnnetoovad näpud. Mina oma joonemustrilised ja küllap kasinalt pai teinud pihud. Et ta tunneks end alati hoitu ja oodatuna, see tagasileitud tüdruk.
No comments:
Post a Comment