Sünnipäev sai peetud. Tatsasin kodu poole, kingitustest tühjaks tõstetud kott kaenlas.
Sinnamaani, kuhu külatänava laternatuled ulatusid, uitasid peas veel pidumõtted. Edasi hakkas üha enam kõrva, kuidas pakane puid praksutas ja silma, kuidas nägemisest mööda kummalisi tulukesi sähvatas. Tuju püsis tore. Aga mitte nii kaua, kui hilisõhtust metsavahet jagus. Männitutsud lumevallides võtsid kord inimese, kord rebase kuju, lumi krõbises saabaste all, nagu kõnniks keegi su vastastutud jälgedes. Ikka sagedamini piilus pilk hõredat võsaalust ja tihedat tähistaevast. Ei tabanud midagi, aga rahule ka ei jäänud.
Suur ja tulekarva kuu kergitas oma kaarja turja aegamisi laanesügavusest üles. Teeristi ületades vaatasid silmad korraga kaheksas suunas, nagu võiks vanaõel õnnejahil olla, kuigi polnud neljapäev ja täis kuuöögi möödas. Õnneks oli nüüd juba kodu käeulatuses ja hundikoonuga noor kuusehekk ei hirmutanud enam nõndaväga.
Ilmaaegu.
Sealsamas lõid "heki" soesilmad kuuruskelt kilama ja neli kindlalt mahatoetuvat käppa sulgesid edasitee.
"Mul on Loreida saapad jalas. Küllap ma eest ära saan!" jõudsin vaevalt mõelda, kui kaks karvast jalga saapaninadele suruti, ning õel naeruturtsatus irevil lõugade vahelt välja pritsus.
Tähendab - liba.
"Sulle on noa otsast leiba vaja, mitte mind," teatasin targalt. Hirmuterake oli, aga Hiilet ei tihanud ka kutsuda. Nõiduse värk. Kes teab, kuidas talle ohtlikuks osutub.
"Mul on toas nii nuga kui leib," kauplesin. "Anna mahti need ära tuua."
Hunt kaalus pakkumist ja astus eest.
Kas ma läksin toast tagasi?
Muidugi läksin. Edaspidi vaja ju ka elus püsida.
Oma triibulise peaga pussnoa tõin ohvriks. Oleks veel pikema pidemega võtnud, oleks aga võtta olnud.
Soerd teadis mu tulekut oodata.
"Leiba läheb mul vaja. Aga sind samuti. Minu needus on kibedam. Leiva juurde ka liha tarvis," urises elajas ja tõmbas keha rünnakuks pingule.
"Hammusta enne!" torkasin leiva jõuga poolloomale lõugade vahele. Süda oli siis toas õigesti aimanud.
Kostis kiljatus, nagu oleks keegi koera jalaga klobinud.
"Kust sa seda said?" susistati siis, aga küsijaks polnud enam võsahall, vaid pikk sirge mees, minu pussnuga otsapidi hammaste vahel.
"See on Seidla veski jahust," polnud ma kiitusega kitsi. "Sealtkandi leivameistri looming. Temal on sageli leib lihaga pooleks." Tänasin taevast, et kapist leiba valides kadedus kallale polnud tulnud. Veel enam õnnistasin veskiemandat, kes leiva kinkis.
Mees neelas kogu kaku korraga kõhtu ja mõõtis mitu pikka sammu nimetatud suunas.
"Ega nad siis öösel pätsisid jaga!"
Aga või ta mind enam kuulis. Küllap oli kõht tühi ka. Kes see oskab öelda, kaua ta hundina metsi mööda hulkunud oli.
Triibulise peaga pussnuga pudenes hangealuste lillepeenarde vahele, nii et kiviplaadid kilksusid. Väärt väits. Hea teisega tulesüüdet toksida.
Korjasin terariista maast ja tõttasin tuppa.
Viltuse peaga kuu naeratas Seidla poole tõttajale järele.
No comments:
Post a Comment