Seidla veski ja vaevaja unenägu

Üks mees nägi unes, kuidas õnnetu tütarlaps halja künka peal kibedasti nuttis. Tüdruku kleit oli kulunud ja katkine, juuksepalmikud lahti hargnenud, silmad tuhmid ja pale kriimuline.

Mees nägi, et ta läheb tüdrukut lohutama ja küsib, miks too nii hullusti itkeb.

"Surema hakkan," kurdab piiga.

"Mis haigus sul on, et surema pead?" pärib mees.

"Mehele ei saa," ahastab neidis.

"Ega selle kätte siis surda," muigab mees.

"Mina suren," ohkab tüdruk. "Kui tänavu ka mehele ei saa, siis suren ära. Minu saatus on selline."

"Sa oleks ju ilus tüdruk muidu. Pese nägu puhtaks, kammi juuksed siledaks, pane uus kleit selga. Küll siis sind ka ära võetakse!"

"Ma ei saa seda ise teha. Peigmees peab," hakkab piiga taas tihedamalt tihkuma.

"Eks leidub sellinegi!" usub mees.

"Ega mind igaühele anta!" hädaldab neid. "Peiul peab olema palju raha ja suur süda. Ei tule mind keegi kosima!"

Mees istub näitsiku kõrvale, ei oskagi nõu anda.

"Võta sina mind naiseks!" hakkab tüdruk anuma. "Olen sulle väärt emandaks. Tööd teen mitme eest ja teised mehed kadestaksid sind minu ilu pärast. Võta mind naiseks!"

Mees kujutas tüdruku ilu ette küll. Kui neiut natuke klanida ja naerutada, siis nii ilusat poleks nagu näinudki.

Aga mehele tuleb meelde, et tal juba naine ja lapsed olemas. Nii ütlebki.

"Kas muidu võtaksid?" usutleb neidis.

"Muidu küll."

"Raha jaguks?"

"Küllap tuleks toime," arvab mees.

"Hoiaksid ja armastaksid?" pinnib piiga.

"Kuis siis teisiti," teab mees.

"Peseksid mind ja paikaksid?" kiusab tüdruk edasi.

"Kui vaja, siis ikka," tähendab mees, aga tuletab meelde: "Mul juba noorik kodus. Mis siin ikka oletada."

"Aga kui noorik on nõus?" tahab tüdruk teada.

"Kus ta siis on!" rehmab mees. "Ja ega mul endalgi tahtmist ole teda jätta. Ära aja hullu juttu. Meil ju lapsedki."

"Aga kui lapsed ka lubavad?"

"Mis lubajad nüüd nemad. Väikesed veel. Ei tea elust midagi." Mees hakkab juba kurjakski saama, kui tüdruku lootusrikast pilku kohtab. "Sellest ei sünni nüüd küll midagi ja katsu sa ainult mu perele halba plaanida!"

"Ei, ei! Seda kindlasti mitte! Aga räägi kodus naisega. Ma suren ju muidu ära!"

Hommikul mäletas mees öist unenägu, nagu oleks see päriselt olnud. Aga naisele muidugi rääkima ei hakanud. Teab, mis teine veel hakkab arvama.

Aga sama uni tuli järgmisel ööl jälle.

Ja ülejärgmisel.

Ja üle-ülejärgmisel.

Iga korraga oli piiga pale kahvatum ja mehel hakkas tasapisi hirm tekkima, et äkki saabki tema pärast kuskil keegi otsa.

Et see ei saa enam õige asi olla. Midagi tähtsat peab niisugune uni tähendama.

Mees rääkis naisele une ära. Naine ei arvanud selle pärast mehest sugugi halvasti. Tubli naine oli. Hakkas hoopis mehega kaasa muretsema. Pakkus, et mingu mees targa juurde.

Tark kuulas mehe jutu ära ja küsis: "Kas tüdruk alati ühe ja sama koha peal nutab?"

Mees vastas, et on küll sama koha peal. Põllu servas, künka otsas.

"Kas koht tuleb tuttav ette?" küsis tark.

Mees ei olnud ümber vaadanud. Oli ainult tüdrukut näinud.

Tark soovitas, et proovigu mees tüdrukut künkalt alla meelitada. Ja katsugu vaadata ning meelde jätta, mis ümber paistab.

Järgmisel ööl nägigi mees jälle nutjat tüdrukut.

Peibutas nii ja naa, aga tüdruk oma koha pealt ära ei tulnud. Vaatas siis mees ringi ja imelik tundus asi. Ümbrus oleks nagu tuttav, aga sellist kohta, kus tüdruk seisab, tema ei tea.

Läks tagasi targa juurde ja rääkis unenäo ära.

Tark küsis: "Mis see imelik oli, mis silma hakkas?"

Mees vastas: "Nagu Seidlas oleksin seisnud. Kaalepi küla paistis üle põllu ja Seidla mõis valendas teiselt poolt. Aga siis ma oleksin ainult veskimäe peal seista saanud. No aga siis oleksin ju pidanud veskit ka märkama!"

Tark vaatas mehele ainiti otsa ja ütles: "Ehk nägidki. Ei osanud ainult ära tunda."

Mees läks koju. Ei tundnud end väga targemana midagi. Pidasid naisega nõu. Otsustasid künka juures ära käia.

Sõitsid kohale. Mees uurib ja tunnistab: Muidu kõik täpselt nii, nagu unes nägi, aga selle koha peal, kus tüdruk nuttis, on vana veski, mis otsast juba üsna auklik. Sellega läheks tükk aega, enne kui tööle saab. Ise võtaks käsile, aga mis pere sellisest raha kulutamisest arvaks?

Mees küsis naise käest. Naine oli nõus.

Küsis laste käest. Lapsed ka lubasid.

Ostiski mees veski omale. Unenägudeks ei jätkunud enam aega. Tööd oli nii palju. Rõõmu ka palju, aga raha kulus koledasti.

Läks aega, mis läks, aga saigi mees tuuliku tööle. Järgmisel ööl nägi mees und:

Imeilus tüdruk seisab künka peal, lumivalge kleit seljas, pikad juuksed patsides, heledad lindid sisse põimitud. Naeratab mehele malbelt ja armsasti.

"Aitäh, et mu elu päästsid! Teen kõik, nagu lubasin. Tööd ei karda ja saad nii õnnelikuks kui vähegi minu võimuses."

Nüüd teadis mees, et oli unest õigesti aru saanud. Ja sellest alates võis Seidla veski tiibasid tihtipeale tuule püüdmiselt tabada.

Suvel, kui vilja sees moonid õitsesid ja veskitiivad jahvatuskividele hoogu tegid, sattusin jälle sinnakanti. Peremeest nägin ka. Lahke ja lõbus. Kurtis ainult, et kivid kipuvad kuluma ja kuskilt ei ole uusi võtta. Sul ei juhtu vanast ajast mõnda sellist lävealuses lesima või lehtlanurgas lauana laiutama? Lävesse ehk leiaks teise ja lauaks oleks vast puu paremgi, aga veskile ja veskiperele oleks see lausa uskumatuks abiks.

Samal korral juhtusin põlluveeres terakeseks tukastama. Ma ei taha tollast unenägu ära sõnuda, aga olen sestpeale soovitanud küll:

"Kui ellu natuke imelist juhatust ootad, käi Seidla veskis ära."