Kevadmuusikamuinasjutt

Elas kord kuningas. Täiesti tavaline kuningas ja ega temast keegi midagi teakski, kui kogematase õnne läbi poleks ta maailma kõige uhkema hobuse omanikuks saanud. Uhke ratsu tegi ka kuninga uhkeks ja soetas imetlejaid ning kadestajaid.

Hobune elas kuldses tallis, jalutas kuninga hästivalvatud aias, tema lakk lehvis ja laudjas läikis ning muidu tavaline kuningas kogus kuulsust.

Aga ühel hommikul oli hobune kadunud. Kadunud aiast, mida valvasid kuninga kõige valvsamad vahimehed.

Tead, miks?

Sest kuningalinna oli külastanud maailma kõige osavam ja kõige röövijam röövel.

Kuningas oli jahmunud.

Kuningas oli kohkunud.

Kuningas oli täitsa endast väljas.

Kuningas lasi kuulutada, et see, kes hobuse üles leiab ja tagasi toob, saab endale kogu kuningliku varakambri kulla.

Ega see autasu kedagi eriti otsingutele innustanud. Kuningriik oli jõukas, kõigil raha isegi küll. Ja röövel oli liiga hirmus.

Ja veel. Kuningas magas ja kuninga vahimehed võisid tukkuma jääda, aga röövel ei uinunud iialgi.

Siis pakkus kuningas oma tütart sangarile naiseks.

Nüüd juba mõni huviline sigines.

Kust hobust otsida? Ega muid võimalusi polnudki, kui et röövel on suksu kuningriigi servas kõrguva kristallmäe taha peitnud. Aga kristallmägi oli nii kõrge ja järsk ja libe, et sellest üle keegi teine ei saanud. Üritasid vaprad rüütlid, mis nad üritasid, üle kahe sammu ometi mäest üles ei trüginud.

Selle kuningriigi kõige unustatumas nurgas elas üks vaene mees. Muidu oli kuningriik rikas, aga selle mehe hütt oli nii tilluke ja mees ise nii tagasihoidlik, et rikkus polnud osanud neid üles leida. Naist sel mehel ka ei olnud, nii et mõlemad kuninga autasud oleks justkui hästi sobinud, oleks aga mees ise osanud neist hoolida. Ent tema hoolis hoopis isesugustest asjadest: tuulevilinast ja vihmasabinast, orava hüppamisest ja sipelga sibamisest, päikeseharust ja pilve varjust. Nii et auhinna poolest oleks tal ehk minemata jäänud, aga hobuse pärast oli hirm. See röövel kippus kardetavasti kappajat kaikaga karistama.

Nii läks see vaene mees kristallmäe juurde, et hobune ära päästa.

Ega temagi saapatallad kidasemad olnud. Proovis sammukese. Nägi, et üles ei saa. Jäi mäeveerele mõtisklema.

Kotkas silmas seda pilvekõrgusest pealt.

Mehele meeldis pilv ja kotkas meeldis ka. Seepärast oli üsna loogiline, et kotkale ka mees meeldis. Lind laskus mehe ette ja küsis: "Mis mure sind vaevab, hea mees?"

Ja mees vastas: "Kuninga hobune tuleks sealt kristallmäe teiselt poolt ära päästa. Kui ta seal ikka on."

"On küll," teadis kotkas, sest ta oli ratsut ülevalt näinud.

"Aga mägi on libe. Ei luba ronida," jätkas mees.

"Ega küll," nõustus lind.

Aga kotkal on terav pilk ja veel teravam mõistus. Mis sa arvad, mis nõu ta mehele pakkus?

"Sind ma kanda ei jõua," arutles taevastriivija, "aga köiejuppi küll."

Ta lasi mehel nii pika köie tuua, mis maast mäe tipuni ulataks, võttis ühe otsa nokka ja vuhises sellega üles mäkke. Sidus köiesaba mäe mütsituti külge ja kutsus meest ronima.

Ronida oli raske, aga mitte võimatu. Jõudiski mees üles. Aga teisele poole oli mäesein veel järsem ja veel libedam.

Kotkas lendas uuesti alla, haaras teise köieotsa nokka ja kandis üle mäe. Nüüd võis mees turvalisemalt laskuda. Allaminek oli valus, aga mitte võimatu.

Jõudis mees mäe taha ja nägi - ongi hobune seal. Nägus, aga norgus, sest hirmus röövel natuke juba nüpeldaski.

Ning oh häda! Röövel oli ju ka seal. Saatis oma kurje pilke igasse ilmakaarde ja silma looja ei lasknud.

Kuidas sina magama jääd? Kas unelaul aitaks?

Mees arvas, et siin võiks aidata küll. Aga oh õnnetust. Mees ei pidanud üldse viisi. Ja hääl oli tal ka selline... kare ja kandiline. Sellisega juba röövlit ei uinuta.

Ent kevad tärkas ümberringi. Mees armastas kevadet ja oli üsna loomulik, et kevad armastas meest ka. Ja kevad hakkas laulma.

Märkad sa jääpurikaid räästa küljes? Kuidas nad laulavad? "Silp-silp, silp-silp..."

Näed sa lumikellukesi hangeaugus? Kuidas nemad laulavad? "Til-till, til-till..."

Aga puhkevate pungadega puuoksad? Silkav ojanire? Päikeselaik niiskel puukoorel?

Vaikselt-vaikselt laulsid nad röövlile. Ja tead, mis? Röövel jäigi magama.

Röövel magas ja mees istus hobuse selga. Aga oi-oi! Kuidas hobu köiega mäest üle vinnata?

Suksu ütles, et seda polegi tarvis. Et ta on ju maailma uhkeim hobune. Osavaim ka. Et ta suudab ise oma kuldsetel kapjadel üle kristallmäe kapata.

Hakkaski traavima. Aga jälle häda! Röövel oli traavli tervisele liiga teinud. Poolel tõusul andis tuhar tunda ja haigus tõi hobu mäe taha tagasi.

Röövel liigutas ärkamiseelses unes. Loodus laulis.

Ratsu andis hetkeks haigele kohale hõlpu ja sööstis siis seda varmamalt mäge vallutama. Katsus juba kabjaga peaaegu tipu ära, kui kintsudes kaikakibedus kõrvetas ja tuli tirinal alla tagasi.

Röövli ripsmed lõid võbisema. Loodus laulis, aga näha oli, et uni on untsus.

Hobu võttis kogu jõu kokku, kabjarauad pildusid sädemeid, silmades visklesid kui virmalised neil hetkil, kus ratsut haavavalu haaras. Traavis kappaja mäekülge pidi üles, lennutas end üle tiputerava ja sööstis kuningriigipoolsest seljandikust alla.

Mis röövlist sai?

Röövel tegi silmad lahti ja nägi hobust põgenemas. Ja korraga oli tal sellest täitsa ükskõik. Ta oli unes palju ilusamat hobust näinud. Ta oli ise ka unes ilusam. Ja tead, mis? Loodus laulis ning röövel jäi uuesti magama. Ta polnud kunagi põõnutanud. Isegi pikutanud mitte. Nüüd magas ta tagantjärgi ära kõik need kasutamata ööd.

Mees aga juhtis hobuse kuninga õuele.

Kuningatütar nägi neid tulemas ja muutus kole kurvaks. Ta kohe kuidagi ei tahtnud toda vaest poissi kuningalossi ja endale kaasaks. Veel vähem kippus ta vaese mehe viletsasse hurtsikusse. Printsess otsustas vähemalt korralikult pirtsutada.

Aga tead, mis sai?

Mees hüppas hobuse turjalt maha, ulatas ratsmed kuningale ja hakkas koju kõndima.

"Kuidas tasuga jääb?" küsis kuningas.

"Laulda oskad?" päris mees.

"Ikka!" uskus kuningas.

"Ilusamini kui kevad?" usutles mees.

"Ei tea lubada," kõhkles kuningas.

"Olgu peale," otsustas mees. "Astu mõnikord minu juurest läbi ja laula mulle. Mulle laulud meeldivad, aga ma ise ei oska. Kuid tead, mis. Ära printsessi kaasa võta. Ta on liiga pirts."