Kolis üks pere kümne aasta eest korterisse, kuhu eelmine, natuke napsilembene peremees ära surnud. Suri ära, aga vanast harjumusest käis ikka naise rahakotist kord kuus koidulat näppamas.
Kas nüüd just selle pärast, aga naine müüs korteri maha ja kolis mujale. Mees järgi ei hakanud minema - uus pererahvas oli ka meeldiva olemisega.
Nii kippus edaspidi selle pere emal raha kotist kaduma. Alul arvas enese hajameelseks, siis hakkas pereliikmeid riidlema. Peitis palka pere nähes ja päris salaja. Abi ei ühti. Igal kuul sada krooni kaotsis.
Jõudis see jutt endise perenaise kõrvu. Too läks surnuaeda mehe kalmu peale ja kärkis kadunukesega: "Mis tükke sa teed! Oli meil omavahel, mis oli, aga jäta võõrad rahule."
Ei tea, millega ähvardas või mida lubas, aga sestpeale lõppenud rahavargused ära.
Seda pannakse ometi tähele, et keegi kehatu ikka kodus ringi kondab ja inimeste lähedust otsib. Jääd telekat vaatama või raamatut lugema ja tunned äkki selgesti, et su seljataguses seistakse. Keerad ringi - ei kedagi!
Ehk loodab, et kui ise võtta ei tohi, teinekord ikka heast südamest antakse?
Võiks ju andagi, aga rahavahetus oli vahepeal. Kas ta nende müntidega midagi teha oskab?
Kui täpselt teaks, millele need koidulad kulutati, võiks ju vahest asja enese kinkida. Sünnipäevaks või jõuludeks...
No comments:
Post a Comment