Kibejärvekoopa lohe ja klaasmäekuningriigi kuninganna

Oli kord üks kuningriik ja asus see kõrge klaasmäe nõlvadel. Mägi ise oli seest õõnes, mäekoobas täidetud kibeda järveveega. Kibedaga sellepärast, et järves elas lohe, kelle soomuste vahelt salakavalaid mürgiaure immitses. Koopasuu avanes üles mäetippu ja mõnikord lendas lohe selle kaudu välja. Tundub hirmutav? Tegelikult polnud selles midagi halba. Väljaspool koobast oli lohe täiesti ohutu ja üdini heasoovlik. Kuna ta oli järvelohe, siis tuld ei pursanud. Piserdas hoopis sõõrmetest võluvett, mis majadel aknad läikima pani ja hädalistel palavikku alandas.

Mäe sees elades oli lugu sootuks teine. Inimene, kes koopasuust sisse vaatama sattus, oli kuningriigi jaoks kadunud hing. Kaht saatust võis see valida: kas kukutada end koopajärve, kus lohe kukkuja tahte ja tarkuse enesele röövis ja tulija mõruveelise järve peale paadimeheks mõistis, või, millestki rõõmu tundmata, koju tagasi kõmpida - tagasi koju ja tagasi mäele, tagasi koju ja tagasi mäele - pendeldades senikaua, kuni tasakaal jalgadest kaob ja lohe lõpuks ikka uue tahte, tarkuse ja paadimehe omanikuks saab.

Mäe klaasist külgedest paistsid läbi aerutajate hallid kujud. Klaasseinad mõistuse kaitseks, käisid ohvrite pered kadunuid kaemas ja taga leinamas ning katsusid oma eluga kuidagimoodi edasi minna. Üldiselt oli muidugi mäe tippu ronimine karmilt keelatud. Aga eksijaid leidus ometi.

Nagu kuningriikides ikka, leidus sellelgi maal oma kuningas ja kuninganna. Ja nagu kuningale kohane, tundis see valitseja oma riiki läbi ja lõhki. Mäejärve ka. Oli koopasuust lausa mitu korda sisse vaadanud ja allagi roninud, sest kuidas nõuda alamatelt midagi, mida sa ise täita ei suuda! Kuningal on muidugi kuningavägi sees ja see aitab tavainimesest enam taluda.

Siiski märkas kuninganna, et kuningas iga käimisega justkui väetimaks jäi ja justkui tagasi tahtis. Vähem küll kui teised, aga muretsema pani ikka. Ja nii küsis ta lohelt, kui too mäe peal käimas oli, otse: "Kas sa võtad viimaks minu mehe ka?"

"Võtan küll!" tunnistas lohe häbelikult, kuid ausalt.

"Aga siis jääb ju riik kuningata?"

"Otsi uus ja vähem uudishimulik!" soovitas lohe.

"Aga mina armastan seda kuningat. Mitte ei raatsiks teda sulle anda!" kurtis kuninganna.

"Mis parata. Nii läheb."

"Kas ma siis mitte midagi teha ei saa, et nii ei juhtuks?" uuris kuninganna. Ta ju teadis, kui heasoovlik on mäest välja tulnud lohe.

"Sina ei saa tõesti midagi teha," vangutas lohe kaastundlikult pead. "Tema saab."

"Mis ta peab tegema?" kergitas kuninganna lootusrikka pale lohe poole.

"Ta peab mäe ümber lükkama ja järvel välja voolata laskma."

"On selline asi siis võimalik?"

"Kui tahta, siis on."

"Ja mis siis sinust saab? Kas sina sured siis ära?" hoolis kuninganna, kuigi teadis juba ette, et olgu vastus milline tahes, tema teeb, mis vähegi võimalik, et kuningas mäe pikali maadleks.

"Võib-olla suren. Võib-olla ei sure ka. Ehk elan väljas edasi. Hakkan aknapesijaks või haigepõetajaks," lootis lohe ning lonkis koju tagasi. Kuniks veel kodu olemas.

"Minu kuningas!" tormas kuninganna oma mehe juurde. "Sa pead mäe pikali lükkama. Siis saab riik needusest lahti!"

"Seda ma ei suuda."

"Suudad küll. Lohe ise ütles. Kui väga tahad, siis suudad."

"Olgu siis pealegi!" soostus kuningas. Sidus kasukahõlmad vöö vahele ja läks mäega maadlema. Ja näe imet! Mida tugevamalt tahtis, seda kõvemini mägi kõikus! Uskumatu!

Ainult et vahepeal tuli kuningale teistsugune tahe peale. Tahe ronida mäe otsa ja koopasuust sisse kiigata. Ja pärast seda käiku ei soovinud ega jaksanud kuningas tükk aega midagi.

Kuidas lugu lõppes? Aga ei lõppenudki kuidagi. Elavad siiamaani samamoodi edasi. Kuninganna püüab jõudumööda riiki valitseda, lohe mulistab koopajärves ja kuningas löntsib mäe tipu ja jalami vahet. Ise ka ei tea, mida tahab. Kuninganna oleks juba ammu mõlema variandiga nõus.