Jäljetegija Tõnu

Albu mõisas oli kuri härra ja kord majas. Ükski orjahing ei tohtinud peatrepile ega üldse eesõuele sattuda. Ainult siis saadi minekuks voli, kui käsk käes trepipealne puhtaks pühkida või muru madalamaks niita.

Hoovitaguses hobusetallis hoolitses sõiduratsude eest tallimees Tõnu. Hobuseid oli palju - igal pereliikmel oma ja mõni veel pealegi. Härra ei hoolinud muist hobustest, kui oma tumedast sõidutäkust ja võigust märast, kes mitu head järglast ilmale kandnud.

Oligi tollel märal parajasti jälle poegimisaeg käes ja härra tahtis kindlasti selle tähtsa tulemise tunnistajaks olla. Käskis Tõnul varakult härrastemajja märku anda. Toredal ja kogemustega loomal kippus uus emaks-saamine liiga lihtsalt käima ja nii tormas Tõnu tulistjalu härrat kutsuma. Hiljaksjäämise hirm oli sedapalju suur, et tuiskas otse ilutrepist üles ja tallised tallad jätsid sellest ka märgi maha.

Parun kiirustas poegimist pealt nägema, aga nagu härrasrahvale kombeks, tuli teda enne ümberrõivastada, kammida ja kingadesse kängitseda. Ega sobinud tähtsal isandal tõtlikke sammegi teha. Nii jõudis ta talli juurde hulk aega tarvilikust hiljem.

Varss oli terane ja mära ärgas, aga pettunud parun otsis põhjust, et meelepaha välja elada. Ei tulnudki kaugelt otsida! Määrdunud jäljed andsid põhjuse Tõnu trepile tagasi kutsuda ja ta korralikult läbi pragada.

"Muidugi ei jõua sina õigeks ajaks sõna tooma, kui selle asemel majatreppi mustad! Maha kummarda ja keelega korja ära need jäljed, mis siia kivide peale kokku kandsid!" kärkis parun ja tõukas kössitava tallimehe nägupidi astmetele, aga nii õnnetult, et Tõnu otsaesine vastu kiviserva kõlises ja tallimees elutuna maha langes.

Ega härral orjadest puudust olnud. Leidus mitu samanimelistki. Juba õhtuks oli uus tallimees ametis ja häärberis lugu unustatud.

Või kas ikka oli?

Kummalised lood hakkasid mõisas juhtuma. Jalutas härra kaminasaali ja mida nägi? Hobusesõnnikune jäljerida kulges põiki üle hiljutiostetud kallihinnalise vaiba.

Sisenes parun oma magamistuppa - keegi oleks nagu voodiesisesse saapatalla-aluseid tühjendanud.

Ükskõik kuhu ruumi peremees jala tõstis, ikka käis hobusehädane astumisrada ees. Ärritus, mis ta ärritus ja vihastas, mis ta vihastas, sammuja vastu kuidagi ei saanud. Heitiski viimaks kibeduse ning meeleheite kätte hinge.

Aeg-ajalt võib nüüdki mõisatreppidelt määrdunud jälgi avastada. Ja sama märkamatult, kui need ilmuvad, kaovad nad taas. Nii ajab tallimees veel aastasadu hiljem härraga kiusu. Ikka nii, et tema trampides ees ja parun lapiga järel.

Üks mees, kes seda lugu teadis, proovis ka härra vaimu kraamima meelitada. Jalutas suured porikamakad paraadtrepile. Ai, küll see tema kukkumine oli valus! Tõusis küll iseoma abiga lipuvarda ümbert, kuhu nähtamatu käsi ta virutas, üles, aga liipas veel mitu aega mõlemat jalga.