Sellest loost ei olegi teab mis palju aega möödas. Koht on Sulle tuttav ja seda, et Vargamäel sagedasti teatrit tehakse, tead kah isegi.
Oli üks niisuguseid augustiõhtuid, kus etendus läbi saanud ja inimesed kodudesse laiali läinud. Ainult nende mõtteid hõljus veel siin-seal väljamäe kohal, ulatades kõrvadesse üksikuid hõikeid ja lendamiskahinat...
Muuseuminaised askeldavad suure maja teise korra peal viimaseid tööaskeldusi ja sätivad samuti äraminekut, kui äkki Siirile kaevupoolsest otsaaknast silma jääb, et tamme alla pingile üks naisterahvas teistest teatrilistest maha on ununenud. Vaatavad Vargamäe naised koos ja märkavad, et see mitte lihast-verest inimene ei ole, vaid keegi haldja- või vaimurahva hulgast. Niisugune valge, nagu tihedamast udust tehtud, kõhnematest kohtadest pool-läbipaistev. Istub pingil, suur pikergune korv süles, rätitükk sellest üle, nii et sisu aknastvaataja pilgu eest varjule jääb. Istub, kiigutab korvi põlvedel ja justkui laulaks midagi, aga väga vaikselt, sest avatud aknast ei ulatu ritsikate sirinast ühtegi enamat heli üles. Ainult huulte liikumist võib märgata.
Arutavad naised ärklitoas poolihääli, et kes see kiigutaja olla võiks ja mida korvis peidab. Et ehk on lapsemaim, sest keda muud üks naisterahvas, olgu, et haldjasoost, ikka nii õrnalt õõtsutaks või kellele sedatasasel häälel laulu ümiseks?
Et ehk on kunagi üks õnnetu noorik endale ja oma väetikesele viga teinud ja lasti nüüd lunastust leidma. Pakutakse isegi, et Sauna-Mari, sest teisi sedalaadi kurva saatuse kandjaid ei tule esiotsa ette. Aga Sauna-Maril oleks ju kaks kallikest kiigutada? Niipalju sinna pajuvitsakätkisse küll ära ei mahu!
Otsustatakse oodata, kuni naine liikuma hakkab. Et eks siis ole näha, kas peretoa või sauna poole. Et nii saab ehk mingilgi vihjesähvakal sabast kinni.
Tõusebki varsti valge emand pingilt püsti, kergitab korvi käevangu ja hakkab aeglasel sammul astuma. Ei vii teda jalad aga rehetoa ega saunahoonete suunas. Astub naine otse väravast välja ja üle udumärja heinamaaädala alla metsa poole.
Siiril oli nagunii mõte olnud sealtkaudu koju kõndida. Aga niisuguse juhtumise peale üksi hästi ei tihka. Õnneks saab Aunest ja Birgitist ka uudishimu võitu ning nii hiilitakse tasahilju korvikandjale järele.
Ei tule kaua käia, kui jälitajad näevad: udunaine paneb korvi üsna nähtavale kohale kuuse alla maha, kergitab katet, kas siis laulupominaks või saagusõnadeks, kohendab rätitüki tagasi ja lahkub rutakal sammul.
Naised nõutud: ehk luges emand korvile hoidesõnad peale, mis võõrale leidjale kurja kaela toovad? Aga äkki loodabki just kandamile külalisi? Miks ta selle muidu nii silmalagedale sokutas? Birgit, noorikutest söakam, tihkab asja uurima minna. Piilub rätiserva alla ja mida näeb? Ei ole seal maimukesest midagi! Korv kuhjaga seeni täis: puravikud, kitsemamplid, kuuseriisikad, sirmikud... Justkui hetk tagasi korjatud, nii värsked ja veatud. Ei ainsat ussihaava ega nälkjanäksimist. Ei leheribu ega okkaprügi. Puhtad ja plekitud, nagu polekski metsast pärit, vaid valgete palakate keskel kosutatud.
Lugu seda kummalisem, et noorikuil ammu nähtud: ei ole sel aastal seeni saada! Mine metsaserva või -sügavasse, oruniiskesse või künkaotsakuiva - seeni ei ühtegi!
Küllap haldjaemand tahab tublisid naisi korvitäiega kostitada!
Ei hakata arutamagi, et miks udust korvikandja siis sinnasamasse õuetammealusesse kingitust maha ei jätnud. Sasitakse sangast kinni, et koorem koju viia, aga näe nalja! Käepide venib, nagu oleks ta pehmest kummist, mitte pajupuust painutatud. Sanga poolest võiks naised Vargamäe väravasse kõndida, aga korvi põhi püsib kindlalt paigal. Kui proovitakse sõrmed seente poole sirutada, vajub korvisuu kriipsuks kokku, nii et lõhnagi läbi ei imbu.
Jääbki leid noorikutest metsa maha. Ent südamerahu on ju kadunud! Miks pidi haldjas niiviisi narritamas käima?
Otsitakse targema inimese nõu ja jõutakse järjega raamatukogusse, Silvi jutule. Tema on palju lugenud ja metsaveeres elades üht-teist imelugu näinud. Et mis tema arvata oskab?
Naised jutustavad Silvile oma juhtumise ära. Kuidas Siiri tammealust istujat märkas, kuidas valge noorik korvi kiigutas ja räti alla laulis, kuidas ta üle väljamäe metsa kõndis, seeni täis korvi metsa maha jättis, aga et seda võimatu oli kohalt kergitada.
"Ja mis te talle vastu plaanisite anda?" uurib raamatukoguemand.
"Vastu?" imestavad noorikud. Ei olnud neil selliseks mõtteks aegagi jagunud.
"Kas te tõesti usute, et üks haldjas niisama lihtsalt kinki hakkaks tooma? Teate ju ometi, et tasuta asju olemas ei ole! Tänab sind keegi millegagi, siis oled selle tänu eelnevalt välja teeninud või oodatakse takkajärgi tasu, aga miskitpidi maksad nii-või-nii."
Läheb muuseumirahvas laiali, pead mõttevõrra raskemad otsas.
Järgmisel päeval saabutakse tööle selginenud nägudega. Igal oma idee välja käia ja kuna need niiväga erinevad polegi, võib loota, et ollakse õige jälil.
Siiri arvab, et seenepakkujal senisest söögist isu täis ja nüüd toidule vaheldust igatseb. Võttis muuseuminoorik igaks-juhuks suure savipotitäie ühepajatoitu kodunt kaasa. Tuline alles, peenrarohelisega nii hõrguks aetud, et ei saa ninasid kaane vahelt ära.
Birgit kahtlustab, et ehk vaevab emandat magusaisu. Tead ju küll, mis tunne on, kui see kiusatus kallale tuleb? Söö või suure lusikaga toosi seest suhkrut, enne rahu ei saa! Aga millal see metsaemand poodi pääseb või kust kommiraha võtab? Küpsetas siis Birgit laia plaaditäie õunakooki, ohtralt maitsemagusat peal. Oleks võinud tollest muuseumiaia murdunud oksaga ubinapuust vilju võtta - need koogi sisse kõlbulikud küll - aga tema valis küpseimad ja magusaimad. Et kui juba teha, siis eriliselt hea.
Aune mõte oli ehk ainsana teist rada läinud. Tema usub, et hoopis hilissuveööde viluhäda valge emanda aeda varjule ajas. Tead ju meie Aune näpuosavust? Välgutas kodus varrastega pikad kirju säärega villasukad valmis. Mis sellest, et ihaldatud seenekorvi hind sellega ülearu kõrgeks kerkib. Eks ole uhke mõtelda, et kusagil väljamäeümbruse kolletavates metsades haldjanaine askeldab, sinu kootud sukad jalas.
Pakitakse kogutud kraam suurde vitskorvi. Sukad toidupoti ümber, et sisu kauem soe seisaks. Rätt peale, et okkapuru koogi sisse ei kukuks.
Nüüd jääb veel loota ja oodata, et haldjaemand uuesti aiatee ette võtaks. Korra kaheldakse, et sätiks kohe korvi tamme alla pingiotsale, aga mõeldakse siis ümber. Ju sel metsaminekul ka oma tähendus taga seisab.
Mis Sa arvad, kas udunaine ilmub?
Tuleb jah! Istub jälle pingiveerele õuetamme all ja äiutab korvikest. Kui minekule seab, haaravad ka muuseuminoorikud oma korvi kolmevahele ja kiirustavad lahkujale järele.
Ja juhtub jälle nii, nagu esimesel õhtul: haldjas asetab korvi sama koha peale ja kaob ise rutuliselt põõsarisu vahele. Naistele tundub, et ta nende tulekust täitsa teadlik on ja kandami meelega nii sätib, et leitaks.
Panevad noorikud kingikorvi samasse kõrvale ja kükitavad haldjanaise käevanguskantut kaema. Sama kõik! Muidugi mitte nii sama, et seened sees närtsinud või nätsus paistaks. Jälle värsked ja veatud!
Haaratakse kolmel käel sangast, et kergem oleks kergitada. Ja mis Sa arvad, mis juhtub? Ei vahet midagi! Taas venib korvisang, et sellega koduni kannataks kõndida, ent korv ise ei kerki karvagi võrra. Tirivad käepidemest ja proovivad sõrmitsi seenile ligi saada: korvisuu jälle krõmpsti kinni.
Tulevad naised sama targalt tagasi. Võtavad oma kingitused kah ühes, sest - hea söök ja väärt sukad - ei täi neid niisama eest kah metsavahele vedelema jätta.
Saavad järgmisel hommikul raamatukogus kokku ja kohe Silvit süüdistama: "Raiskasime päeva ja õhtu ära, kingid sellised, et paremat annab tahta, kolm korda niipalju väärt, kui see õnnetu seenekorv, aga tulu ei tuhkagi!"
Silvi käsib eelmise õhtu sündmused endale ümber rääkida.
Naised alustavad. Kuidas nad keetnud, kudunud ja küpsetanud. Kuidas korvi pakkinud. Kuidas valge emand tamme alla istuma tulnud. Kuidas seal oma kandamit põlvil kiigutanud ja kõrvale kuuldamatut äiulaulu laulnud. Kuidas...
"Oot-oot!" katkestab raamatukoguemand kolmehäälse jutukoori."Sellest ei maininud te eile mulle midagi! Kui seenehaldjas laulab, peab see ka inimkõrvaga kuulda olema. Eriti, kui niijagu nägemisulatuses, et silm suu liikumist seletas. Ega seened sosina peale samblast sirgu, neile on kangemat kergitajat vaja! Vale kingi tegite! Küllap on valgel emandal kurguhäda kallal ja tuli teilt hoopistükis hääleabi nõutama. Eks ta ole kuulma juhtunud, kuidas teinekord tööde-tegemiste vahele laulu lõõritate!"
Uus õhtu käes. Naised jälle ülakorruse otsaakna all ootamas. Head nõu ei kusagil. Söövad eilset pajarooga, pruugivat õunapirukat peale. Vaatavad: valge haldjas ongi puu all. Kiigutab korvi, häälepiiskagi ei pudene, ainult huuled liiguvad.
Naine tõuseb ja kõnnib, korv kaenlas, väravast välja.
Noorikud kogunevad kohmetult teelävele. Otsusele ei jõuta.
Kas maksab minna end metsarahva ees rumalaks tegema? Noh, eks võiks ju lauldagi, aga ega siis iga laul kohe kõlba!
On teised juba käega löömas, seal astub Laulu-Kaja väravast mööda. Küsib osavõtlikult: "Miks teie siin nii nukrate nägudega seisate ja metsa poole vahite?"
Naised räägivad loo ära.
Kajal kohe minekuvaim valmis. Ega hullemaks ikka minna saa, aga mõtle, kui veab! Ja teinekord kas või hea nali teistele rääkida, kuidas seltsis seenekorvile laulmas sai käidud.
Hakkavadki astuma. Jõuavad metsa, korv vanas kohas. Kas seened ka sees, pole aega vaadata, sest Kajal juba laul lahti, teistel pole muud, kui katsu sabas püsida!
"Sirgu, sirgu seenekene,
ühejalgne imekene,
meie metsa majuline,
kübaraga külaline.
Kerki kuuseriisikaida,
kasva kaseriisikaida,
tõuse tõmmuriisikaida,
võrsu valgeriisikaida.
Prisku, puravikupoega,
kosu kuldseks, kukeseenta,
virgu, vahelikuseenta,
kõrgu, suurta sirmikseenta..."
Võtavad siis neljal käel korvi peopidemest ja katsuvad kergitada. Mis Sa arvad, mis juhtub?
Jälle annab sang venima! Aga seekord sootuks teistmoodi. Saavad küll korvi maast üles, aga see ajab end iga sikutaja suunas laiaks ja laguneb lahti. Aga mitte nii, et seened samblale pudenevad, vaid nii, et igale neljale tõstjale oma korv kätte jääb - sama suur, kui esiti kohatu. Hakkavad naised oma korvidest kahe käega kinni, vajub korv jälle kaheks, suurus ikka sama. Vaevaga suudetakse kandamitega kodu poole astuda.
Ega oleks lugugi nii kaugelt tarida, sest korraga on iga mättaserv ja samblavaibapealne sadat sorti seeni täis. Aune jääb korraks veel kohmitsema. Kas talle tõesti kingitud seentest küllalt ei saanud? Aga ei! Kui üles upitab ja teistele järele tuiskab, jääb temast ühe kõrgema kännu peale meepotike maha. Vaata kus on inimene! Kõige peale ka oskab tulla. Paremat kurgurohtu oleks raske soovitada.
Ent seeneemandale on selletagi lauluhääl tagasi tulnud. Eks paikas naiste poolt metsa alla pillatuga. Need kuulatavad: vai, kus nüüd on hõiskel jõudu! Sõnugi tuttavaid sees!
Noorikute auks peab ütlema, et nad ka tarka nõuandjat tänamata ei unusta. Samal õhtul kõnnivad kõik Silvi juurde, pool saagist korviga käeotsas. Ja veel ühe korra saadakse imet näha: iga kingitud korv läheb üleandmise ajal pooleks ja kumbki pool kasvab sedamaid eelmise suuruse täis.
Mis Sa arvad, kas naised kodus ka veel poolitamist proovivad?
Ei ükski.
Sest ime imeks ja kink kingiks, ahne olla on häbiasi ja liigset aplust karistamata ei jäeta.
Aga nüüd Sa siis tead, miks teinekord metsas seeni napib. Parandamisoskuski sellega omast-käest olemas. Ega siin viisipidamine ja õigete sõnade teadmine olulised pole! Usk ja tahe on tahe on tähtsad, küll siis muu isegi edeneb!
No comments:
Post a Comment