Millisena sina teda viimase kohtumise ajast mäletad?
Aval ja usalduslik laotus uudistas maailma oma all kirka ja särava päikesesilmaga.
Salapärane õhukõrgus vilgutas hinge hõbedasi tähti. Siis oli ta silmaks kuu.
Nii et selline täitsa tavaline taevas - ei liiga õnnelik ega õnnetu, ei ülearu usaldav ega umbusklik.
Kusagil temas tiirutasid sääsed, kärbsed, parmud, kiilid ja liblikad. Need tekitasid kerget kõdi või kihelust ja panid ta muhelema.
Kusagil temas laotasid tiibu lehelinnud, lõokesed, linavästrikud, lagled, luiged ja kuninglikud kotkaisandad. Nemad kerkisid südamele lähemale ega lasknud laotusel tunda end üksi või hüljatuna.
Mõnikord harva, teinekord tihemini lõikas haljast õhku teraslinnu lend.
See lind kerkis eikuskilt, oli nii vihane, vahe ja valus, et taevas tõmbus tema tulekust kägarasse ja hoidis võimalikult kaua oma haavatud ihul õhukshinguvat suitsusidet.
"Austa ennast!" põlastas tuul. "Sinu voli on tõsta või tõrjuda. Too hoolib vaid iseendast. Naudib oma lennuhoogu, osavust ja hõbedast rüüd. Tuleb, kui tahab. Lahkub, kui tuju tekib. Ta lõikab su lõhki. Tagumiste tähtedeni. Ja sa lubad seda ikka ja jälle? Justkui tundes rõõmugi tema tulekust."
Taevas naeratas.
Tuul teab, kuidas muuta kiirust ja suunda. Kuidas kuhjata pilvi, kergitada laineid ja külvata kaost. Tuul oskab paitada, kallistada, sakutada ja pikali lüüa. Aga tuul ei tea, et üks taevas, tundmaks, mõistmaks ja armastamaks iseennast, püsimaks ühtpalju heatujulise ja kurvana, ülemeeliku ja masendununa, peab olema aeg-ajalt katki kriibitud ja siniverele veetud.
Sügavalt.
Südameni.
No comments:
Post a Comment