Ritsiklinnu hing

Elas kord linnumaalija. Muidugi oskas ta maalida ka maastikke ja maju, loomi ja inimesi, aga linnud - need õnnestusid tal kõige paremini.

Ühel hommikul eksis kunstniku ateljeeaknale segadussesattunud ritsiklind. Pisike ja hall, asjatundmatul raske vahetki teha, et just ritsik- ja mitte roo-, põõsa- või lehelind.

Aga see kunstnik oskas ära tunda. Heitis heitunud siristajale oma sinisinise üleprillipilgu ja lausus:
"Tere, ritsikas! Tere, kulla lind. Loobu veel ära lendamast. Las ma imetlen su nööpsilmi ja hajusat sulemustrit."
Lausus tulijal tiibadest jõu, nii et see üpris taltsalt aknakarniisile tippima jäi ja end heal meelel maalida lubas. Kunstnik silmitses lindu nii pingsalt ja sügavalt, et väikesel sulelisel see silmavaade sinitaevaga segi läks.
"Habras oled. Õrn ja meeleline. Lenda lähemale, et näeksin Sind, võrratut, lähemalt!"

Ja ritsiklind maanduski molbertiserval, otse maalija silmadekõrgusel. Lubas puudutada oma habisevat kurgualust, silitada rohekaspruune seljasulgi...

Lahkus, kui kunstnik käskis ja saabus, kui maalijamees selleks soovi avaldas.

Kuni pildimeistril sai uus teos peaaegu päris valmis.

"Üks päev veel. Võib-olla isegi loetud minutid ja minu kunstnik ei vaja mind enam," kurvastas lind. "Kuidas tohiksin ma tulla kutsumata ta aknale? Kuidas võiksin unustada end tema siniste silmade taevasse nii, et ta mind sealt minema ei ajaks?"

Kunstnikuga samas majas elas nõid. Ta polnud ei vana ega kole, ta ei keetnud suitsuses ja maarohtude järgi lõhnavas köögis nõialeent, ega lapanud öökaku pilguvalgel loitsuraamatuid. Aga ta olemisest õhkus nii palju elust kaasa korjatud tarkust ja maailmatundmist, et sa eksimatult tajusid - ta on nõid. Tajus lindki ja lendas naise juurde abi paluma:

"Linnumaalija jäädvustas mu keha sellise pühendumuse ja kirega, et mu hing ei leia enam rahu. Selles kehas siin. Palun tee nii, et kaoksin pildi sisse päriselt. Et võiksin rippuda kunstniku toa seinal, andununa ja äraaetamatuna tema lähedal."

"Aga ta maalib ju veel palju pilte. Paljude aastate jooksul. Kas sind ei segaks see?"
"Ma armastan teda, naine," ahastas ritsiklind. "Ja ma tahan nii."
"Rumal lind," noomis nõid. "Armastades ei tule loobuda iseendast."
"Aga ma juba loobusin. End maalida lastes. Ja teisiti ei saa mind enam terveks teha."

"Olgu siis pealegi," ohkas nõid, võttis linnu oma pihkudesse, viis ta lõpetatava maali juurde ja käskis vaadata lõuendilinnu silmadesse seni, kuni tilluke õnnetu hing pildi sisse imbus.

Pani pildi raami ja tegi sellele kunstniku toa seinal ruumi. Kivitäkside, urva- ja ohakalindude, punarindade, pöialpoiste ja ööbikute vahel.

Riputas pildi seinale, astus kunstniku juurde, põimis käed pildimeistri kaela ümber ja vaatas tema silmadesse nii sügavale, et mehel taevas naise silmavaatega segi läks.