Kadunud aed

"Tere!" ütles aednik helesiniste silmadega tüdrukule. Kui neist silmadest saanuks unistused välja valada, oleksid nood olnud hoopis teist värvi, aga nii püsisid need sinised.

"Tere!" vastas tüdruk. Aedniku kohtamine oli ta iirised veel tooni võrra heledamaks teinud.

"Sul on aed?" küsis aednik.

"On. Tahad vaadata?"

"Tohib?"

"Tohib."

Ja tüdruk avas aiakese lihtsa jalgvärava.

"Mida sa siin kasvatad?"

"Kõike!"

"Lilli ka?"

"Lilli ka. Millised sulle meeldivad?"

"Roosid."

"Jaa! Mul on roosi-istikuid! Aita mul neile peenar teha ning peagi õitseb kogu jalgrajaäär!"

Nad kaevasid maapinna kohevaks, noppisid sellest välja viimse kui umbrohujuure, kergitasid kompostmullaga ja kastsid istikuid ohtra veega.

"Imeline!" õhkas tüdruk.

"Mis su aias veel on?" küsis aednik.

"Aga mida sa tahaksid?"

"Köögivilju!"

"Kohe!" hõiskas tüdruk ja otsis välja küllusliku seemnetagavara: erinevaid sorte redist, rõigast, spinatit, sellerit, porgandit, peeti, naerist, peterselli... Aednikul läks silme eest kirjuks.

Nad kaevasid köögiviljamaa, väetasid mulla, joondasid peenrad ja rehitsesid nende pinnad siledaks, vedasid külvivaod, külvasid ja kastsid...

"Oivaline!" rõõmustas tüdruk.

"Mis sul veel on?" huvitus aednik.

"Küsi ainult?"

"Viljapuud?"

"Oo jaa!"

Koos otsiti õige paik, valmistati ette istutusaugud, pakiti lahti puunoorendik, toestati, kasteti...

"Vaimustav!" õhetas tüdruk.

Üha uusi mõtteid tekitas aed ja jõudsalt täitus viimne kui vaba nurgake. Ning mitte nädalatega ei edenenud hoolealused. Tundide ja minutitega!

Peagi uppusid teeservad rooside värvivohavusse, peenrad ägisesid lopsaka saagi all, üle piirdetara rippusid viljapuude rasked oksad.

Tüdruk tõi noa, et lõigata tuppaviimiseks vaasiküps õiekimp. Aga lillevarred libisesid väitsatera vaheduse eest eemale.

Tüdruk tõi korvi, et korjata peenramaalt kandmisjagu köögile valminud vilju, aga porgandid-peedid-petersellid tõmbasid oma pealsed sügavale mullapõue.

Tüdruk sirutas käe, et noppida mahlamärgade ja päikeseküpsete õunte puust hammustamiseks üks, aga sõrmed haarasid õhku.

"Milleks see õite ja viljade küllus, kui neid noppida ei saa?" ahastas tüdruk.

"Milline küllus?" imestas aednik. Ta seisis avatud aiaväraval, alles kaaludes sissepiilumist. Aeda, mille ainus napp rohelus kumas tüdruku silmadest. Aednik taganes. Vähimagi soovita haarata labidas, reha, kõblas, kastekann või seemnekarp.

Sinised silmad olid tüdrukule paremini sobinud.