Jalutasin Ahulast Kaalepi poole tulla. Juuni keskpaik. Ilm ilus, ehk sutsu liiga tuuline.
Olin just allee vahele jõudnud, kui koovitajaemand mind märkas ja kisa lahti lõi: "Süü! Süüüüüü! Patt-patt-patt-patt-patt! Süü! Süüüüüü..."
Mis süüst ta kisendab? Seidla mõisa hooned seal samas. Eks mõisates juhtunud igasugu asju. Küllap ka siin.
Lind on aga ühe puu teiste hulgast välja valinud, tiirutab ümber selle ja õiendab ühtvalu: "Süü! Süüüüü! Patt-patt-patt-patt-patt!"
Aega oli, jäin kuulama.
Mis selgus?
Mõisas peetud kord toatüdrukut. Olnud sihuke vibalik, ei õiget rinda ega puusa. Sellepärast tubastele töödele toodigi, et põllu tarvis jäi kont kesiseks. Aga silmad olid tüdrukul sellised suured ja niisked. Eks nendega härrale silma jäigi.
Kuidas see ärarääkimine käis, kes seda täpselt teab, aga kui uus suvi algas, käinud mõisnik mitu puhku piiga juures sängirõõme rõõmustamas.
Virtin märkas seda varsti. Plika oli talle ammugi pinnuks silmas. Nüüd sättis asjad nii, et patustajad otse teopaigal prouale vahele jäid.
Isand vandus, et tüdruk ta loitsu ja rohtudega sängi saanud. Et tema ise igasugusest patuihast puhas ja himuiduta olnud. Et tõstku taevataat tema tõlv tuharasse, kus koera saba kinnitub, kui mees praegu mitte sulatõtt ei tunnista.
Härra "relvakapp" jäi küll endisesse paika, aga ega proua süda mehe süütusesse uskuda suutnud. Kutsus toatüdruku enda juurde. Uuris ja usutles.
Kas siis piiga tihkas tunnistada, et häbiasjas süüd temalgi? Tihkus ja kurtis, et isand teda vägisi võtnud, aga et ärgu proua härrale midagi öelgu, muidu on narritud elunatukesele hoopis otsa oodata.
Ajas proua hinge nii haledaks, et emand tüdruku kaugele -oma isa mõisa- elama saatis, talle tare muretses ja hõlpsama olemise kindlustas. Läks aega, mis läks - lõpuks sai mõisaemand pettumuskibedusest üle ja andis ka härrale andeks.
Eks eksinud härra edaspidigi (virtina mõistis ta õige varsti mõisast minema kihutada) ja ka endine toatüdruk elanud uues kohas ütlemata lõbusat elu.
Aga kuskil on kõik lubadused, vanded, au- ja häbitööd arvel.
Kui toatüdrukul kord aeg tuli taevaväravate ette astuda, haarati tal kraest ja lennutati pikema jututa alla tagasi. Ikka Seidlasse, kus tema hooraelu alguse sai. Aeda ei lastud, aia äärdegi mitte. Paisati peadpidi maakamarasse ja jäeti häbitu hargivahe rahvale naeruks ja hoiatuseks näha.
Räägitakse, et ta seda ikka veel päris pruukimata hoida ei oska.
Eks sattunud härragi ükskord taevaisa ette.
"Noh, kuidas selle süütusevandega sul oligi?" muigas Taat. "Senises elus jätsin su ihu teotamata. Aga nüüd mine tagasi ja mõtle, kas maksab valet vandudes sõnu loopida!"
Saadeti härragi mulda nuusutama. Et ikkagi härra, tohtis tema aia sisse asuda.
Sadakond aastat hargitas end, ilmale naeruks. Kas nüüd, kui keegi külamees tülika "oksaharu" maha nudis, sai härra olemine kuidagi paremaks?
Aga virtin? Mis temast sai ja miks ta omal ajal nii nobe oli kaebama?
Sellest lind pajatama ei kibele. Lööb tiivad laiali ja läinud ongi. Puukohin räägib viimase vastuse ise ära.
Et virtin?
Eks talle ei mahtunud hinge, et härra nooremaid noolima asus ja endistest rõõmustajatest hapu pilguga üle vaatas.
Virtin, virtin! Tuleta meelde, kuidas sa ise väiksed lapsed koju mehe hooleks jätsid ja põlevisilmi mõisa vahet sörkisid!
Saadeti maale tagasi ka pahandatud pealekaebaja.
Kas tema on suutnud siin ümber kasvada? Looda sa! Käib ja käuksub: "Süü! Süüüüü! Patt-patt-patt-patt-patt!" ning jätab mõnepäevaste poegadega pesa isalinnu hoida.
No comments:
Post a Comment