Mul sünnist saati pole sini-
silmi, kõrget laupa.
Ma teadsin: inim-
konna taustal olen pelgalt prügi.
Kui üldse saatu-
sega vahel püüdsin teha kaupa,
siis ikka tuli keegi,
toorelt minema mu trügis.
Aeg veeres. Sega-
mata rippusin ta rehviorvas.
Süüd sigitas karkassi
tekkiv sakiline pragu.
Siis saabus päev, mis korra-
ga kõik kannatused korvas.
Mu silmsi seadis sinuga,
et palun, tutvutagu.
Noh, tunnistame, tundsin,
et sa minule ei kuulu
ja suurem osa ajast
olin unistustest segi.
Kui pilku tõstes kartsin: lahku-
sid või oled luulu,
me püsisime paigal. Maa-
ilm ümber pöördeid tegi.
No comments:
Post a Comment