Laius kord seitsme maa ja mere taga mets. Metsa ääres elas tüdruk. Metsa ääres elas teisi inimesi ka. Nemad käisid metsas puid raiumas, majapalkide vahele sammalt korjamas, seenel ja marjul. Tüdruk käis kah metsas, aga tema ei toonud kunagi marju ega seeni, puid ega sammalt. Tema eksis alati ära ja tundis sellest just nagu rõõmugi.
Kord oli tüdruk jälle eksinud. Puude vahel lookles lai käänuline jõgi. Teisel pool jõge kummardusid vee kohale vanad, roheliseks sammaldunud tüvega pajud. Sellesse kohta polnud piiga veel kunagi sattunud.
Üks pajudest kummardas nii sügavasti, et tema pikad oksajuuksed teisel kaldal küünitajale peaaegu pihku jäid. Tüdruk hüppas. Hüppas veel korra ja sai võrsesabad pihku. Tahtis end nende abil teisele kaldale kiigutada, aga sõrmed libisesid lahti ning näitsik sumatas vette. Sai kaldale küll, aga kodust kaugemal jõepoolel. Tagasi kiigutamiseks enam oksteni ei ulatanud.
Lõdises tüdruk jõe kaldal, kleit märg. Äkki märkas inimesi lähenemas.
Tulijateks olid viis venda Sealtpooltjõe metsast.
Esimesel vennal oli kirves käes. Teretas tüdrukut ja pakkus: "Tahad, ma teen ühest remmelgast jõe peale purde? Pääsed koju tagasi ja saad riided kuivaks vahetada. Tasuks tuled mulle naiseks."
Tüdruk raputas pead: "Ma sattusin siia enda, mitte puu rumalusest. Ära tee purret! Ma ei tule."
Teisel vennal oli haokubu turjal. Kiikas kleidikandjat ja kutsus: "Tahad, ma kuhjan kubu jõkke? Teeme tammi, saad kerge vaevaga koju ja kuivama! Tasuks tuled mulle naiseks."
Tüdruk ei olnud päri.
"Ma sattusin siia enda, mitte jõe süül. Tobe oleks teda toigastega torkida. Ära tee tammi! Ega ma ei tule."
Kolmandal vennal paistis tael taskust. Noogutas näitsikule ja pakkus: "Tahad, ma teen tule üles? Saad sooja ja kleidi kuivaks. Tasuks tuled mulle naiseks."
Tüdruk ei tahtnud. "Teie metsal on toredad samblasametist põrandad. Ei-ei! Ära tulejälgi küll tee! Ega ma sulle ka tule."
Neljas kutsus: "Mul tare lähedal. Tule, õmblen sulle uue hame ja sooja seeliku. Tule või natukeseks."
Tüdruk tõrkus. "Minu tare on kaugemal, aga kodusem. Ei ole temal süüd, et siia sattusin... Ei taha ma su hame! Ei ole minust sinulegi tulijat."
Viies ei ütelnud midagi. Viskas särgi seljast ja hakkas, taldadega põhjakive kobades, jõest läbi minema.
Tüdruk vaatas. Silmas küll, et siin-seal sügavaks läks, aga kiirustas ikkagi minejale järele. Saigi üle.
Poiss nägi, et piiga teisel kaldal, keeras otsa ringi.
"Kas sa kunagi veel siiapoole satud?" küsis neidis enne.
"Kui tulen, siis tulen," kohmas viies vend.
"Aga kindlasti ei tea? Et kas näeme?"
"Näeme siis, kui näeme," pomises poiss ja oligi taas kubemeni vesikuuskede vahel.
Tüdruk jõudis koju. Kodu oli vahepeal veel kehvakesemaks jäänud. Oleks küsinud, kui oleks osanud. Kirvest katuselaastudeks. Hagu aiaaukudesse. Tulesädet kustunud koldesse. Paika ja paikajat auklikuks kulunud palakaile.
Tüdruk ei märganud midagi. Oli lihtsalt õnnelik, et kodus tagasi. Oli lihtsalt rõõmus, et jõetaguse poisi ilusad silmad ära nägi. Neid oleks vaadanud veelgi, oleks ainult aega antud.
No comments:
Post a Comment