Tuul ja vihmapilv

Vihmapilv tilkus vett ja kutsus tuult: "Olen sadamistest tüdinenud. Tule ja puhu mind kuivaks. Tasuks sõidutan su oma turjal üle taeva."
"Ma ei saa praegu," vabandas tuul. "Pean värvilised vahtralehed puudelt alla raputama ja rändlinnuparvedele hoo sisse lükkama. Siis tulen."
"Tule kohe," tahtis vihmapilv.
"Vaata, kõrgel sinu pea kohal on päike. Tõuse talle lähemale. Küll sa siis kuivad!" õpetas tuul.
"Ei, ma tahan, et sina tuled ja puhud," jonnis pilv.
"Ma ei jõua nii ruttu!" vaigistas tuul.
"Muidu kutsun teised tuuled! Sa ei ole ainus tuul taevas!" õrritas pilv.

Tuul solvus.
"Eks kutsu siis pealegi."
"Ma tegin nalja! Ma tahan sind!" taltus pilv.
"Oota, ma lendan puiestee lõppu ja tagasi. Siis tulen," lubas tuul. "Raputa end seni. Muidu oled kuivatamiseks liiga raske."

Tuul tuiskas minema. Keerutas tuhanded lehed oksakaenlatest lahti, tõstis õhku kaks haigru- ja kolm laukhane-kolmnurka. Kiirustas siis pilve juurde, aga see röötsutas ühe jässakama lehtpuu ladvas, sagarad sadamata veest paistes.

"Miks sa end ei raputanud?" imestas tuul. "Minu puhumisest poleks praegu kübetki kasu!"
"See on sinu süü!" nurises pilv. ""Sa ei tulnud kohe, kui ma kutsusin."
"Kas sa siis oleksid end kergemaks raputanud?" kahtles tuul.
"Ei. Aga miks ma peakski? Ma olen vihmapilv. Sajan, palju tahan ja niikaua kui tahan."