Koldes podises pada, ämblikuvõrkude all vedelesid rohupudelid, ahju taga konutas kakk, ahju kõrval kikerdas kits ja ahju peal pikutas kass. Kui ta parajasti sinnakanti sattus.
Kass oli küll ebatavaline. Tavaliselt on nõidade kassid süsimustad. Ei teagi miks. Traditsioon selline.
See kass oli pealt kartlikoorekarva, heleda kõhualusega ja nõia oma ei olnud ta kohe kindlasti mitte. Tuli, kui tuli ja läks, kui läks. Kelleltki luba ei küsinud, ainult enda soovidest hoolis. Tuppa tungis unkaaugust ise, õue sai sama teed, tüli tegemata. Hiiri ei püüdnud, piima kah nurumas ei käinud.
"Küll on ilus kass!" imestasid inimesed, kes abi otsimas käisid. Õela pruudi, puugi või puusavalu vastu.
"Kas sa silitada ka lased?"
Lasi muidugi. Milline kass see siis pai eest peitu läheb?
Nõial oli seda nillitsemist natuke valus vaadata. Nõiale oleks meeldinud, kui kass oleks hoopis teda teistele eelistanud. Mis sellest, et niisugune iseoma kass. Nõid oli ju ka iseenda, mitte kitse, kaku, kaarna, tukas rippuva nahkhiire või abivajajate inimeste oma.
Vahel, kui mõni ohatiserohuootaja noorik kõutsi liiga pikalt rinna vastu surus ja kurgu alt kõdistas, tundis nõid, kuidas käsi vägisi vale rohupurgi poole sirutub.
Ei, ega ta kunagi midagi seesugust teinud. See oleks ebaõiglane olnud ja ärile halvasti mõjunud.
Siis nõid kujutles lihtsalt, kuidas ta õhtul, kui võõrad lahkunud ja omad uinunud, tasahilju tolle kartulikoorekarva kõutsiga kõneleb. Kass on ju tark loom, saab aru küll.
Nõid ütleb siis, et inimestega suhtlemises pole iseenesest midagi halba. Et aeg läheb, huvid muutuvad ja kui sa oled iseenese oma, tuleb elada nii, et iseenesel hea olla oleks. Aga ehk teeks nii, et kui nõid ei sammu sel ajal väravani, ei meelita kõuts niikaua kurgukõditajaid ka kolde manu.
Nõid arvab, et pealtnägemata on parem.
Nõid usub samas, et päriselt ära minek teeks hinge ainult haigemaks.
Tegelikult ei ütle nõid muidugi midagi, sest kui öö hakul karvane külaline talle kaenlaauku poeb, kaovad kõik soovitussõnad sügavale suhu. Homme hopsab vurruline võrgutaja taas külaneidudele kraeks ja alevinaistele sülesurujaks. Kodu on tal üldse kes teab kus. Aga praegu on kõik liiga hästi, et häirida kassi, kes on tegelikult ju ainult iseenda oma. Nii, nagu nõialgi ei ole peale enese kedagi muud.
No comments:
Post a Comment