Kuri ei tohi näha end kasvamas

See juhtus paar ööd tagas. Oli parasjagu minu kord valvet pidada. Ükski küla pole ju kurja eest kaitstud.

Ega ma täpselt teadnudki, mida pean kaitsma, kuidas ja mille eest. Ainult Maareti sõnad kumisesid kõrvus: "Kuri võib peidus olla ükskõik kus. Kuni kuri ei kosu, kurja ei sünni. Kuri ei tohi näha end kasvamas!"

Sina saad aru? Mina küll ei saanud.

Patrullisime Hiilega koos. Hiile ju pimedust ei pelga ja koos kaob valveaeg hõlpsamalt.

Jalutasime Liivasamblalt Marjamäe suunas. Öösel on kõik kuidagi teistsugune. Suurem. Süngem. Lähemal. Korraga käristas türkiissinine noorkuusirp pilve puruks. Pimedat Hiile ei karda, aga kuuvalgest hakkab valus. Jooksime Kaaruse siloauku kuuvarju, ent too oli kõrgel ja näitas kõik nurgad ära. Silkasime siis künka otsa, küüni.

Ma polnud seal kunagi sees käinud. Veskis küll. Siis, kui veski veel olemas oli, õigemini riismed endisest toredusest.

Küüni tookord ei tihanud. Pererahva pärast või... ei mäletagi, miks.

Uksed püsisid tuulevaikuses vagusi. Ei kriuksatanud kordagi. Olid nad ju ka piisavalt pärani, nii, et neid sisenedes riivama ei pidanud.

Põrandal vedeles aastakümnetetagust heinasodi. Selle kuiv tolm tuletas midagi kauget ja tuttavat meelde.

Veel kaugemat ja tuttavamat leidsime heintes talludes, kui saapanina äkitselt millegi kõva ja kandilise vastu puutus. Sobrasin heintes. Albumid! ALBUMID!

Vanamemme suur hallikaaneline, ketrajaga. Šokolaadipruun ja sissepressitud mustamustriline. Sile rohekaspruun... Teadsin ammugi, et need ära varastati. Hoopis kaugemalt. Linnast, tädi juurest. Tema, õdedest vanim, nad kord endale päris.

Miks need siin on? Kuidas küll?

Hiile hoidis eemale, aga mina ei suutnud kohtumisrõõmu taltsutada. Näod, kes mulle põnnina võõrad ja tuimad tundusid, olid korraga nii omad. Valter. Aino. Vaike... Kellegi tädipojad ja onutütred, noorikud, nõbud, nadud...Vanamemm. Plikana. Pruutkleidis. Siis juba põnnidega põlvedel... Mu oma ema. Suurte heledate silmadega ja väikeses volangidega kleidis. Siis pika patsiga, mis seelikuvärvlini ulatus... Mina! Sinisesse baikatekki mähituna (ah, pilt mõistagi mustvalge, aga ma ju tean seda tekki!), tüdrukuna väraval kõõlumas ja seal... Mõelda! Kõiki neid pilte pole ma näinudki, aga tundub nii loomulik, et nad olemas on!

"Hiile, vaata! Vaata! Ma ei teadnudki, kui väga olen sellest puudust tundnud!"

Aga Hiile ei vaata. Hiile hirmunud silmad otsivad teed õue ja juba ta ongi seal, noorkuupaistesel põllul, mis talle ometi suurt valu valmistab?!

Siis tunnen ma ise seda, mille Hiile ärgas pilk ära nägi. Kuri. See kasvab minu sees. Kuumab ja kipub kehast välja.

Anna mulle andeks. Sina, keda ma kohtasin enne, kui Maaret kohale jõudis. Anna andeks.