Kibelesin töölt lahkuma, et jõuaks veel enne bussi poest läbi joosta. Pargipimedas, veidi enne vana kivisilda, hakkas äkitselt part prääksuma. Jube. Tundsin, kuidas kapuuts peas kõrgemale kerkis.
"Sa ehmatad teised poolsurnuks!" noomisin häälitsejat. Kas sa ise ka kuulad, kuidas kõneled? Justkui õlitamata uks oleks järsku laginal naerma pahvatanud!"
"Vabandust," kostis part. Oluliselt vaiksem ta hääl küll polnud, aga see, et ta mind poeni saatma tuli, leevendas ehmatusärritust.
"Miks sa kogu aeg prille kannad?" päris kaaslane. "Kas sa muidu ei näe? Üleüldse?"
"Muidugi näen. Nad parandavad teravust, kui kaugele vaatan. Lugeda ja sinuga suhelda saaksin ilma ka."
"Luba mulle korraks," huvitus priitsakas.
"Need on ju spetsiaalselt minu jaoks tehtud. Ega need sulle pruugi sobida," muigasin, aga ulatasin prillid küsijale.
"Aaappi, kui äge!" tuiskas part ühest teeservast teise, uurides poe parkla tulesid, künkapealse koolimaja hämaraid aknaid, töökojaesist ja paplilatvu.
Muhelesin.
Laternaist hingis mahedat apelsinivärvi valgust. Vana kontorihoone ümber veetud ohulint kahises tuules, aga jalgu püüdma ei ulatunud. Kätel hakkas külm. Surusin need küünarnukkideni jopetaskuisse. Kindad olid kaasas küll, aga kuskil kotipõhjas.
"Ma lippan ees ja vaatan, milline sa kaugelt paistad!" vuristas sinikaelne sõber ja juba ta oligi läinud.
"Mine-mine! Vaata ainult, et puruks ei kuku!" turtsatasin lõbustatult. Samal hetkel kadus pind jalge alt ja räntsatasin näoli
poeesistele plaatidele (tead küll, see akendealune pool, mis astmega algab.)
Kui ülespaistetav nina mind uuesti jalgadele oli lükanud, polnud prillidest lugugi. Vaateavad olid olematuiks tursunud. Või...
"Küll sa ära harjud. Nokk ongi turvalisem," lohutas kohaletormanud kaaslane. "Ja väike olla pole üldse halb. (Kukkumine oli mu kasvu tubli poolteist meetrit kahandanud.) Mahud iga puhma vahelt läbi ja lennul pole keremürakat tiibu koormamas."
Rebisin taskud tühjaks. Huh! Käed! Ei mingeid tiibu.
"Kasv kasvuks, aga nokk mind küll ei rõõmusta. Mul vaja aktiivselt ja arusaadavalt inimestega suhelda!"
"Vast tõmbab varsti tagasi. Pehmepoolne," testis suleline sõber vopsuga ninajuurele, mispeale valusähvatus mu hetkeks sädemetega üle külvas.
"LÕ-PE-TA!"
Pikemaks toibumiseks polnud mahti. Bussiaeg lähenes. Komberdasin poeukseni. Aga kuidas ma sisse saan? Isegi üksteisele "pätikat" tehes ei ulatuks me lingini!
Õnneks keeras parklasse auto. Kärsitu meeskodanik, kes sealt kauplusse tormas, osutus tõeliseks mühakaks. Selle asemel, et daam esimesena tuppa lasta, tõrjus ta mind jalaga eemale. Juba ette teades, millist valu see põhjustab, ei hoidnud ma pahameelt tagasi ja andsin korraliku nokahoobi.
Valu oli veel suurem kui enne, aga kannatust väärt. Rüselesin ustest sisse, müügisaali soojusesse ja valgusse. Kuna suleline semu polnud siseneda plaaninudki, jätsime käigupealt hüvasti.
"Heldus! Mis sinuga on juhtunud!" imestas müüja ja tahtis kiirabi kutsuda, aga laitsin mõtte maha. Tundsin, kuidas tervis tasapisi tagasi tuleb. Maksin ostude eest ja kiirustasin bussipeatusesse. Jõudsin üsna viimasel minutil.
Bussijuht hüppas kärmelt välja, aitas mu trepiastmetest üles ja tõstis kotigi salongi. Narritas muidugi, et sättigu ma end mugavalt istuma ja tundku koduselt, aga kui tohiks paluda, siis ta sokutaks mulle istumise alla ühe kiletüki, sest mine seda pardiproua seedimist tea.
Turakas!
Kodu juures upitas abivalmis transportija mu jälle kenasti teeveerde, ehkki olin mõneminutilise sõidu ajal märksa tublimaks toibunud.
Kodustega kohtumise ajaks taastus endine vorm juba enam-vähem. Rohkem, kui välimuse pärast, pidin vastust andma, miks ostud sellised imelikud on. Pool hiina kapsast, pakk päevalilleseemneid ja kaerahelbed.
Ise ka ei tea. Ju ma siis sel ajal veel peast pisut part olin. Meil ju kaerahelbeid kodus küll ja sihvkasid varume ka vaid tihastele. Tea, millele mõtlesin või miks silm just neid asju sihtis.
Silm?
Oh sa vanapagan! Prillid jäid pardi pähe! Ei tea, kas praegusel kellaajal on juba väga ebaviisakas albukatele helistada ja paluda, et nad õige prääksuja üles otsiks?
No comments:
Post a Comment