Öö enne jõule

Olin end kaheks ööks Valgehobusemäele lubanud. Töö polnud tappev ja lõbusad lumemöldrid käisid tuju tõstmas. Aga sinna jõudmiseks tuli läbida kaks-kolm kilomeetrit libedust, pimedust, külma ja hirmu.

Eelmine öö oli olnud jubedam. Käisin küll päeval ja uurisin teeäärsed puud-põõsad üle, et need hämaruses tuttavad tunduksid, aga nii nägin ära ka lugematud metssea- ja põdrajäljed ning ilveseraja. Üks tatsaja pettis end lausa metsaotiks, kuigi arvata võis, et iga enesest lugu pidav mõmm nüüdseks oma kere pesaasemele maha on keeranud.

Sõber oli siinkandis hiljaaegu hundiulgu kuulnud. See tuli ka meelde. Tema kuulutas küll hundikarja araks, aga küll ma juba aiman, kes meist kohtumisel sääri väledamalt väristaks.

Eelmine öö oli olnud libedam. Ei teadnudki, et nii ladusalt spagaate suudan sooritada. Siiamaani olin ilma hakkama saanud. Et uue oskusega mitte üle pingutada, ukerdasin teeveert pidi, kus lumi kinni tallamata.

Eelmine öö oli olnud pimedam, aga õhult mahedam. Täna küünistas külm silmnägu. Midagi lambilaadset oli kaasas küll, aga kasutada seda ei saanud, sest kindas käest kippus tulesilm maha libisema, kindata käe ajas pakane kähku käpikusse tagasi.

Uskumatu, kui kiirele kõnnile pimeaeg meid õhutab! Käies näib küll, et tee mitte üks raas lühemaks jääda ei taha, aga päevavalges suudad sama ajaga vast ehk poole maast läbida. Seda kah joostes.

Külmakrõbe hoidis saapatallad turvaliselt teel. Üksikud tähed särasid pilveaukudest. Täna oli valgem. Seda küll. Aga see ei julgustanud, pigem pelutas. Kusagile tekitas ta tee äärde tumevalge jõulutaadi. Kuusk. Muidugi kuusk! Aga või sa siis ehmatusest pääsed!
Järgmises kohas kasutas tähetuli jääkirmes plekktahvlit peeglitükina, aga esimese ähmiga nägid ikka soe silmi põlemas.

Ometi oli hirmu vähem. Eelmise öö kohalejõudmiskogemus andis julgust. Pisut-pisut.

Kolmandik teest kõnnitud (see kodusem ja laanevaesem), märkasin korraga tuld puude vahel. Nagu oleks keegi kollase tänavalaterna süüdanud. Keskuse valgustus? Nii kaugelt? Hulk metsa ju vahel! Auto? Ei. Pigem lõke. Ei. Ei. Ei! Liiga üleval. Liiga imelik. Selline kummaline huum, mis kestis ka meetrite kõrgusel, laienes ja ahenes, kumas ja kutsus. Ja see hääl. Lumemasinaist? Ei. EI!

Mis asi see ikka ja jälle mind uurima ajab? Hirm on ju alati nii suur, et süda kurgus klopib. Jalad tudisevad all, ent ometi võtavad sihi otse sinna, kuhu tahe minemast tõrgub. Kõrvus kohiseb.
Pigem vankusin kui käisin.
Hirmukohin.
Sinna vahele kostuks nagu mingit isemoodi üminat? Ei. Kindlasti mitte lumemasin!

Mind oodatakse hoopis mujal, aga mina taiun teadmata kuhu!

Ühel hetkel saab õud otsa. Kui lisatoitu ei leia. Liginesin, aga valgus eredamaks ei läinud. Lähenemine ei muutnud ka üminat valjemaks. Pigem hääbusid mõlemad, kuni said korraga täitsa otsa.

Seisin pimedas puude vahel. Vaikus. Ei aimugi, kuhu edasi minna või kuidas tagasi.
Ei pakasepaugatusi, oksapraginat ega sammude krudinat.

"Ma ju hoiatasin sind!" sosistati äkki kusagil üleval.
Mind? Siiski mitte, sest kohe kuulsin vastusosinat.
"Tead ju küll. SEE lihtsalt tuleb. Sinna ei saa midagi parata."
"Oodanud päeva, siis ei paista nii välja!"
"Kas sina valid aega, millal olla kurb ja millal õnnelik?"
"Olgu. Olgu. Aga nüüd on ta siin. Mis edasi?"
"Paistab ta selline, et sai aru?"
"Ei tea."
"Vaatab. Lihtsalt seisab ja vaatab."

Pingutasin silmi, et sosistajaid leida. Ei kedagi. Ainult puud. PUUD?

"SEE algab uuesti."
"EI!"
"Ma ei saa sinna midagi parata."
"Sa tead, see nakkab!"
"See algab uuesti."

Ja siis see algas. Vasakpoolse pikapihalise pedaka tüvesambast tulvas kuldne paistus. Mahe sumin tekkis kusagil all, küllap kogunes juurtest ja paisus üminaks, helinaks, helamiseks. varsti ümisesid ja helendasid ka naaberpuud. Müstiline. Mõistetamatu. Imeilus!

Millest see? Lihtsalt õnnest? Et võid siin seista, üksikuid tähti silmitseda ja harvi kahukaid lumeräitsmeid püüda?
Aga sellepärast just! Sellepärast nimelt!

Ma pole tükk aega nii õnnelik olnud. Kumasin ma kaasa? Ümasin? Kui, siis samamoodi, metsa segamata.

Jah, ma jõudsin ka sinna, kus mind oodati. Jah, õigeks ajaks. Küllap ma olin pisut teistsugune, kui leidus märkaja, kes mõistis teistsugusel ja teistsugusel vahet teha.

Miks ma seda üldse jutustan?
Kahtlesingi kaua.
Et pole ju lugu.
Ja kas peaks. Julgustama, et tuleksid. Leidma seda metsa. Õnnelikku metsa. Siia, kus veel on.
Aga ega sa ei usu.
Või kui usud ja tuled, siis oled sa üks meie seast.

Kohtumiseni!