Pikk aasta

Lenne torkis harjaga toolide vahet. Saal oli suur, istmed rasked. Keegi polnud Lennet juhendanud, kuidas täpselt toimetada ja kui puhtaks peaks ta põranda saama. Naine oli siin küll vaid üheks korraks ja õige puudumisel, aga andis parima.  Leotas kivipõrandale kinni tallatud veiniplekke lahti ning katsus mööbliga vähem müra teha, et mitte kööginäitsikute und lõhkuda. Pidu oli juba mõne aja eest lõppenud ja pidulised laiali sõitnud. Laudadel kustusid viimased küünlaleegid ja kamin sulges väsinud söesilmi. Öö mustas akende taga ja lubas koidikuvalgust alles tundide pärast.

Salatiliblesid, koogitükke, kuuseokkaid ja salvrätte noppides jäi Lennele kogemata kellegi kaotatud sõrmus näppu. Ja jäigi! Lenne ei olnud seda endale sõrme pistnud. Ta hakkas vaatama, mis imeasi see kamina ja akna vahel kilgendab ning sõrmus oli end ise talle parema käe nimeta sõrme hüpitanud. Ära enam ei tulnud. Naine proovis küll seebi, küll õliga. Lootusetu.

Lenne ei kandnud ehteid. Oli aeg, kus ta kaunistamist ei vajanud. Nüüd poleks ka iluasjadest abi.

Lenne silmitses muidu küll mõnuga huvitavaid kõrvarõngaid, käevõrusid, sõrmuseid ja prosse, ...aga endale ei tahtnud. Selles maailmas, kus Lenne mõte suurema osa päevast rändas, oleks keed ja kulinad ainult tüliks.

Lenne ei teadnud ehtekraamist suurt midagi. Ei osanud hinnata, kas tegu väärtasja või odava plekkleluga. Teadis ainult, et see pole tema oma ja parem, kui küütleva rõnga kiiresti näpust kätte saaks.

Lenne proovis kätt külma vee all jahutada. Korjas akna pealt lund. Ei midagi. 

Nii ka öelda ei saa. 

Akent sulgedes jäi naise silm peegelpildile pidama. Lenne ei tundnud end ära.

Ei saanudki tunda! Lenne ei mäletanud, et ta oleks kunagi olnud nii sale ja sihvakas. Lenne juuksed helkisid ja kuurdusid kuldseiks kiharaiks. Lenne põrandapesijaseelikust oli saanud sädelev siidine printsessikleit...

Ah. See kõik poleks olnud Lennele oluline. Aga naine nägi aknapeegelduselt oma nägu. Õnnelikku ja rahulolevat. Ka sellist ilmet ei mäletanud Lenne varasemast. Mitte, et Lenne oleks kuidagi eriliselt õnnetu olnud. Aga nii õnnelik? 

Siis lennutati ta õhku. Kleidislepist tõusnud tuul õhutas söed kaminas uuele tulele. Küünlatahid sirutusid hangumas vahaloikudest ja ajasid silmad suureks. Muusika, mille viimased helid pillimeeste lahkudes palgipragude kaudu ümbritsevasse metsa olid põgenenud, tuhises tagasi - värske, kaunis ja kõlav.

Lenne tantsis. Ta ei teadnudki, et nii hea tantsija on. Küllap tänu osavale tantsitajale. Naine ei näinud küll kedagi, aga tundis seda paremini, kuidas kellegi kindlad käed teda laealuses juhivad ja alla kukkuda ei lase.

Siis kriuksatas magajate tiivas uks. Kööginaistel hakkas uneaeg otsa saama. Küünlad kustusid, kamin uinus ja kõik helid koondusid sõrmusekõlinasse, kui see lae alt laskumise ajal Lenne sõrmest põrandale pudenedes kuhugi kamina ja akna vahele veeres.

Lenne oli jälle endine. Mitte küll päriselt. Muutus ilmes ja olemises jäi teistelegi silma, aga ega küsima hakatud. Tore ju, kui üksinduses põrandaküürimine sellist naudingut suudab pakkuda.

Lenne läks koju. Sõrmust otsima ei hakanud. See polnud ju nagunii tema oma. 

Elamuse eest oli Lenne tänulik. Isegi kui see polnud algusest peale tema jaoks mõeldud. 

Lenne elas oma elu edasi. Päris endist viis mitte. Unistades. Sagedamini peeglisse vaadates. Ostis kord rumala aruga endale sõrmusegi. Sai aru küll, et see pole see, aga... Ah! Varsti jäi ehe öökapile vedelema ja kadus lõpuks kuhugi sahtlisoppi.

Mõnikord tundus, et unistus saab otsa, aga siis võbeles kuskil küünlasilm või libises mööda viisisaba ja kõik tuli tagasi. 

Tagasi tuli ka sõrmus. Too õige. Ühel kevadõhtul maanteed pidi koju jalutades kuulis Lenne tuttavat kõlinat. Asfaldil. Sõrmus jõudis kõndijale järele, hüppas sõrme, ajas naise juuksed kuldseks ja kiharaisse, tegi kleidi pikaks ja sädelevaks... Vihmapiisad särasid, hiirekõrvus puuvõrad laulsid ja Lenne tõusis tee kohale tantsima.

Taas pudenes sõrmus mõne aja pärast Lennel sõrmest. Taas puudutasid tantsijanna tallad samal hetkel ettevaatlikult teesillutist. Nagu esimesel korral.
Ainult nüüd oli Lenne lootus suurem. Et ehk kuskil veel. Kunagi.

Jaanikuul. Heinakuul. Lõikuskuul...

See oli pikk aasta. Aasta täis ootamisi ja äraootamisi. Ja nüüd jalutab Lenne jälle lumisel metsateel. Palgatud samale tööle nagu mullu samal ajal. Kardab. Muidugi tahaks ta sõrmusega kohtuda. Loomulikult. Aga Lennel on hirm. Et sõrmuse kingitud aasta sulgub nagu ring ja veereb minema kuhugi kamina ja akna vahele.