Valmistusin matkaks ja palusin Kukenoosi rehe omanikel võimaluse korral tulla ja oma tähtsast hoonest paar sõna rääkida.
"Oh, ei mina räägi midagi!" arvas Helgi, muretses, kas paksu lume tõttu üldse sinna ligi pääseb (8.aprillil!) ja lubas raamatust ("Mööda kodukandi radu") rehe kohta käivad leheküljed välja kirjutada ning mulle saata.
Tänaseks oli tal kodutöö korralikult tehtud.
"Kui sa saad kuskile kirjutada," vuristas ta "siis lk 81 on midagi 1795. aastast, lk 47 enne 1693ndast, lk39, 123, 124, 237, 235... Aga kui sul on aega, siis Vello teab, et see Džungel, millest me rääkisime, et seal oli mõisa ajal magasiait. Karl Saar, Vello isa tädimees, elas seal, kus Noore Aini juurde saab, tead küll, kus need tünnid on. Ta oli rätsep, tuli linnast ära, moodustas siin tuletõrjeühingu. Juta poolt, jõe poolt, noh, läks üks uks lava alla. Üleval oli lava, all naised said süüa teha. Vello mäletab, et seal tehti pidude ajal võistlusi. Oma kuuemeetrise tõrvaposti otsa löödi risti puu ja sinna pandi asuniku pudel. Keegi teine polnud kätte saanud, aga Peedul elas üks Jäägri nimeline mees, pool nägu põlenud, oli brigadiriks. See oli alla toonud.
Ees, Preemanni augus sai ujuda. Sealt pandi laua laiuses rada üle, kui rattaga viltu sõitsid, olid sees. Märklaua pihta lasti õhupüssiga. Selliseid asju Vello mäletab. Ja Pihu Helgi koha peal elas Põdruse Leena. Tal oli poeg Põdruse Kutt. Tead, seal kus sa vahest peatuses bussi ootad, alajaama juures, seal on vanad Vainu küüni varemed. Ükskord oli pritsikuuri juures silt, et pidupäeva puhul Vainu küünis näidatakse inimsööjaid. Kutil olid klaaspurgi sees kirp, täi ja lutikas. Suurendusklaasiga vaadati. Ja selline jutt veel Kutist, see küll enam siia pritsimaja teemasse ei puutu: Põdruse Kutt läks Ruustalu majja, tead, seal, kust Silvi juurde keerab. Böningu maja, jah. Ruustalu majas oli peretütar, Kutt läks jumala alasti, kartulikorv ees. Läks kanamune küsima.
Nüüd mul saab aku tühjaks," sädistas Helgi ja lõpetas ruttu kõne. Aga kuuldustki piisas, et mõnda aega mõnusalt muheleda.
"Sina veel nii hilja siin ja kihistad omaette," üllatasin Kaid, kes koolimaja (Ahula) koristama saabus.
Lugesin talle jutu ette.
"Ene (Kalmaru) rääkis, et nemad sõitsid sinna pidusse praagapütiga. Pütt oli seest puhtaks tehtud, seisid sees püsti. Me ju väga võõrad ei olnud. Siit samast Agerist. Õde käis, mind ei tahetud lasta. Tead, miks? Õde läks ju noorelt ametikooli ära ja see tähendas, et oligi kodust läinud. Ma olin mõne aasta noorem. Hoiti.
Kelgo Villem - sellist inimest oled kuulnud? - tema oli siin kolhoosis (Kaardiväelane?) autojuhiks. Praagapütt - selle serva peal sõideti tihti pidusse. Ah et džunglis oli lava ka? Ma korra käisin, pimedas.
Karu poisid käisid seal - igavesed pussitajad..."
Kahjuks lõhkus selle vestluse viimane tunditulija.
No comments:
Post a Comment