Linde ja linnukeel

Linde istus hommikul õuetrepil ja kammis juukseid. Maja ees kesapõllul lõõritas lõoke. Pühendunult ja pidulikult.
"Tiudiit tidiri-riit piudi-riit triit
tiuiit triit
tididi-ridididi triit tiuiit..."

"Mis sa vuristad, räägi selgelt!" muigas tüdruk, kiskus kammipiide vahele jäänud juuksepusa pihku ja pildus trepi kõrvale sirelipõõsasse.

Lõoke märkas seda. Vaevalt jõudis Kilde tuppa astuda, kui linnuke väärt ehituskraami pessa viis.

Vanasti peeti tavaliseks, et hobusejõhv pesaseinad pehmed ja painduvad hoidis. Nüüd müttas välja peal traktor ja temast jäi mälestuseks vaid mõni mahakukkunud metallitükk või inetu õlilärakas.

Lõoke põimis ja punus. Elamine muutus mugavaks. Peaaegu ei raatsigi põllu kohale tõusta. Aga kus sa! Süda ju kutsub.

"Tead sirelit, sees kriitvalge niit?
Mu kiit! Mu kiit!
Tirisin-tarisin, seinaks sidusin.
Siidipadjad said pojad siit..."
kuulis Linde, kui järgmisel korral õue lippas. "MIDA? Ma mõistan sind, lind?" juubeldas tüdruk.

Järgmisel päeval kuulis Linde lõolt, et hiireviu kimbutab hiirt, Priidul kerkib puuriit ja millist rada käib Tiit... Linnul olid kenad ja kelmid laulud ning need jäid Lindele aina kergemini meelde.

Ainult külarahvas kurtis, et tüdruku kõnest enam sugugi aru ei saa. Ainult üks tididi-ridididi triit tiuiit...