Minu lillepeenras kasvab imetore taim. Kitsaste kahvaturoheliste lehtede keskelt turritava varre tippu ehib väike, peaaegu värvitu õiepisar. Avatud õiesilmas tantsivad tolmukad nagu tähekillud, kroonlehtedelt peegeldub taevas ja pisikese taevapeegli kohal hõljub mõrkjasmagus aroom.
Enamasti on õis suletud.
"Magab," teatavad vaatlejale teised peenras kasvavad lilled.
Keset päeva?
Kummardun lähemale ja märkan õielehtede õrna võbinat. Teeskleb!
"Ma ei usu su und. Miks sa end ei ava? Maailm on imeline paik! Vähemalt see siin, sinu ümber. Iga taime jaoks on ruumi. Igal lillel on tema lemmikkoht. Keegi ei lämmata kedagi. Õu on täis lindude vidinat ja sooja maipäikest. Mis see on, mida sa nii väga märgata kardad, et endale päevade kaupa hinnalisi hetki ära keelad? Elu on üürike, õis. Armasta teda!"
Lill avanes ning heitis mulle pika, imestava ja pisaramärja pilgu. "Ja seda räägid mulle sina. SINA?
Sinu taevas oli sama selge.
Sindki kallistas sama päikesesoe.
Sinu kõrval viibisid parimad neist, kelle seltskonda soovida.
Ometi etendasid sa uinujat.
Mis see on, mida sa nii väga märgata kardad, et endale päevade kaupa hinnalisi hetki ära keelad?"
No comments:
Post a Comment