Elas kord tüdruk, kes üle kõige maailmas armastas muinasjutte. Loomamuinasjutte. Imemuinasjutte. Mõistatusmuinasjutte...
Vaatas tüdruk peenral tulbiõit ja uskus nägevat kroonlehtede vahel väikest haldjaneidu. Silitas tüdruk kassi ja talle tundus, et nurruja külje alt vilksatas kiiruga peidetud saapapaar...
Kui mõne ilusa hetke kohta lugu puudus, mõtles tüdruk selle välja. Et sõprade meelt lahutada. Et õhtuti oleks julgem üksi kodus olla. Et oleks imesid, millesse uskuda.
Nii ei üllatunudki ta, kui ühel päeval ratsutas õuele prints valgel hobusel. Tüdruk arvas, et tulija on tema unistuste kätetöö.
Prints tõstis tüdruku hobuse selga ja viis ta mäe juurde, mis eemalt vaadates tundus olematu, aga harjale ronides laskis puudutada taevast.
Tüdruk arvas, et mäe otsas asub printsi loss, aga tegelikult kasvas seal hoopis paar vahvat haralist puud ja nendel laulsid linnud keeles, mida isegi see tüdruk ei mõistnud.
Päike loojus, linnud vaikisid... Prints, kes saabuva pimeduse seest vaevu välja paistis ja lõhnas nagu kevadöö, rääkis tüdrukule oma loo. Oma maast ja majast. Oma kaugetest ja lähedastest. Oma rõõmudest ja valust... Ja kuna tüdruk kujutles printsi kirjeldatud tornidele tippe ja inimestele nägusid, ei pannud ta tähelegi, millal imeline ratsanik minema kappas.
Hommikul avastas tüdruk, et seisab üksi kõrgel mäel, kus lossi asemel on paar huvitavalt haralist puud, nende kohal pilvetriibuline taevas, mille vahelt päike oma säravaid kiiri läbi nõelub.
"See on kõige ilusam muinasjutt!" õhkas tüdruk ega kiirustanud allatulekuga.
"Elu koosnebki muinasjuttudest," vastas prints.
Ja kuigi ta viibis sel hetkel juba väga väga kaugel, nägi ning kuulis tüdruk teda. Oma südames.
No comments:
Post a Comment