Selles urus oli kõike: ruumi, soojust, toitu, kaaslasi... Aga midagi jäi justkui puudu ja see puuduv miski kiusas halli hiirekest sedavõrd, et ta hiirevana käest uuris: "Ma tunnen, et midagi peab olema elus veel. Midagi olulist. Midagi suurt, head ja hirmuäratavalt imelist. Ma ei tea, mis see on, aga sina oled kogenud kõike. Juhata mulle teed!"
"Siis pead sa minema läbi kassidemaa," ütles hiirevana.
"Kassid on väga ohtlikud," teadis hall hiireke.
"On. Aga Sina pead kartma sinist," hoiatas hiirevana ning see oli kõik, mis tal selles elus üldse enam öelda oli.
Ja hall hiireke asus teele.
Kassidemaa oli palju palju suurem kui hiireurg. Siiski võis arvata, et mingil hetkel tuleb mõne kõutsiga vastamisi sattuda.
Esimeseks kohatavaks oli hämarikukarva sorakvuntsiline Vurru, kes end täiesti ootamatult halli hiirekese rajale ette keeras.
"Kas sa sööd mu ära?" hindas hall hiireke oma põgenemisvõimalused olematuks.
"Ei," põlastas hämarikukarva kõuts. "Sa pole söömiseks piisavalt ilus. Aga sind on tore sõprade ees meelelahutuseks mõnitada."
Ja hämarikukarva kõuts kandis piiksuja soojale künkale, pillutas hiirekest ning irvitas tema ilmetu kasuka, kribalate kõrvade ning räbala saba üle, kuni õnnetuke jäi sedavõrd otsa, et ülemeeliku Vurru käppade vahelt välja, künkast alla pudenes.
"Pea kinni!" sulges halli hiirekese põgenemistee luikvalge isakass Urre.
"Hoopis sina oled mu murdja?" alistus hall hiireke.
"Murda? Milleks? Sa oled selleks liiga... elus," arvas Urre. Ta sidus saagile kaela kuldse lehvi, soputas pehmete käppade vahel, limpsis ja sasis, aga ei hammustanud.
Halli hiirekese küljed kosusid, saba sai pikkust juurde ja kõrvad õhetasid. Hall hiireke hakkas juba arvama, et puuduv miski peab olema päris lähedal, aga siis sai Urre huvi otsa ja tülpinud käpahoop lennutas halli hiirekese otse hõbehalli kassiisand Triibu toidulauale.
"Kas sa hakkad mind kohe sööma?" küsis hall hiireke, ent Triibu ei vaevunud vastama. Ta haaras saabuja kindlalt küünte vahele ja hõõrus temaga läikima oma hõbedase toidutaldriku. Kui sellelt vastu vaatav peegelpilt sai piisavalt kirkaks, lükkas ta halli hiirekese eemale põõsastikku, keskendudes eneseimetlemisele.
Hiireke jäi hämmeldunult lamama. Veel mõned korrad liualihvimist, siis lõppes hallil hiirekesel hämmeldus otsa ning ta vudis peegelpildi imetlejast eemale.
"Oi, mis kena karvakerake!" vedas ruuge Rufi vudija endale nina ette.
Hall hiireke lohises määratud kohta. Kui oled kassidemaal, pead elama kassiseaduste järgi.
Rufi oli pikemat aega igavust tundnud ning huvitavat seltskonda soovinud. Nüüd laksas Rufi küüned pesadest pikaks, sasis halli hiirekese karva kohevaks, utsitas hiirekest sööma värsket räime ja haput koort, lakkuma küljed läikivaks ja ütlema "mjäu". Aga mõlemad nägid, et hiireke sellest kõigest sugugi kassimaks ei muutunud. Rufi solvus ja hall hiireke kasutas juhust, et edasi liikuda.
Ja siis see juhtus. Halli hiirekese tee sulges suur sinakashall kass Muster.
Asjata polnud tal selline nimi.
Muster tõukas halli hiirekese kärsitult nurka ja küünistas ta õhukese palitu kiilikirja.
Muster aitas hiirekesel läbematult mantli seljast, käänas hilbu pahempidi ja sorgeldas voodri küünekirja.
Muster surus küüned üsna südameni ja tilgutas tinti igasse sügavasse kriimu.
Hall hiireke oli hirmust halvatud. Üritas koduurule mõelda, aga ei mäletanud. Mõistatas, kas see püüdma mindud miski on vintsutusi väärt? Kindlasti mitte. Aga sinihallil kassil olid halli hiirekesega kindlad plaanid ja armuandmine komplekti ei kuulunud.
Viuh tõmbas äkki vilgas ja kindel käpaling halli hiirekese sooja ning hoolivasse kaisutusse. Mantel kohendati õigetpidi selga ja küünemustrijäljed salviti hellade arstivate saagusõnadega.
Hall hiireke uppus hardunult piinadest päästja põhjatusse pihku. Selles oli midagi kosutavalt kodust, head ja hiirevanalikku.
"Mina söön su ära!" hoiatas kartulikoorekarva kõuts Algus.
"Sööbki," teadis hall hiireke ja surus oma usaldava ja pisut kriimustatud südame nii tugevalt vastu hoiataja kõhtu, et too uskus toitumise juba toimunuks.
Kartulikoorekarva kõuts Algus tundis lausa, et vats oli mõneks ajaks täitsa täis saanud. Roidunult keeras Algus päikese poole oma hoolitsetud kurgualuse ja hiireklambriga kõhu ning vidutas kaunilõikelisi kavalaid silmi. Nii ei näinud hall hiireke, kui suured, hirmuäratavalt imelised ja talumatult tavatut värvi need olid. Palju palju sinisemad, kui selgeim hallide hiirte taevas.
No comments:
Post a Comment