Elasid kord mees ja koer. Mees oli tore ja koeral polnud ka viga. Selline kirju, siidise karva ja pika koheva sabaga. Said koos päris kaua üksmeeles elatud, aga siis läks elu kalliks ja püksirihma pingutades mõtiskles mees, kui palju kergem oleks, kui koeral saba poleks. Lipsaks tema Muri üle läve viuh välja ja vuhh tuppa, uks ei seisaks nii pikalt valla ning hulk toasooja jääks raiskamata.
Koer luges peremehe silmadest mure välja ja ustava ning armastava kaaslasena läks nõia juurde abi saama.
"Kuhu lähed?" uuris trepil päikeselaigus pikutav kass.
"Sabast lahti saama," tunnistas koer. "Et peremees murest pääseks. Sinu saba on uksest käies püsti kui tikk. Sina oled soojaraiskamise patust prii."
Ometi läks kassile koera ohvrimeelsus hinge. "Ära tee seda!" soovitas ta. "Mis koer sa selline oleks. Sabata."
"Milleks mulle saba?" veenis koer nii ennast kui kassi. "Rõõmu näitamiseks liputan ja pahanduse järel tõmban jalge vahele. Inimestel pole ühelgi saba ja ometi mõistavad kõik nende meeleolu. Tulen toime minagi."
"Ära mine!" hoiatas kass. "Peremees, kes oma loomalt sellist ohvrit nõuab, pole teda väärt."
"Ega ta nii väga nõuagi," kaitses koer. "Tusatseb vaid."
Ja koer läks ikka.
"Võta mu saba ära," palus koer nõida. "Nii, et valus poleks. Kui saab."
Nõid sai. Soovitas ainult, et võtab koos sabaga ära ka koera alandliku meele. Aga sellega polnud Muri päri. Mingu ikka ainult saba.
Nõid pani käed koera hänna ümber ja see kukkuski naksti küljest. Ei valu ega verd.
"Mis sa tasuks tahad?" küsis koer.
"Hinge," vastas nõid.
"Nii ei lähe ju?" hämmeldus koer. "Milleks mulle sabatus, kui kohe surema pean?"
"Sinu hinge ma ei himustagi," muigas nõid.
"Pean kedagi murdma hakkama?" muretses Muri. "Ma pole seda tüüpi peni."
"Ole rahulik," vaigistas nõid. "Kõik on juba korraldatud."
Koer kalpsas koju. Natuke harjumatu oli, aga polnud hullu. Rõõmustas ette peremehe heameele üle. Aga peremehe nägu ei selginenud sugugi. Hakkas sabata koera pigem nagu võõrastama. Kui siis paar sõpra veel pilava märkuse tegid, süngestus hoopis ja viimaks kihutas peni kuuri taha kuuti.
"Kahetsed?" kiusas kass.
"Mis siin ikka kahetseda," arvas koer. "Küllap oleksin ka ühes sabaga kord siiasamasse sattunud."
Muri polnud õueeluga harjunud. Kuuritagune tegelane ei tulnud peremehele ka piisavalt sageli meelde ja nii jäi kolmandal talvel kange külma ja näljaga kaelarihm sedajagu suureks, et koer selle seest minema jalutas.
Traavis üle põllu, ujus üle jõe, jooksis üle mäe ja lonkis läbi metsa. Jõudis taluhoovi. Õueväravas seisis kuldkarvaline koeratüdruk, kes pikisilmi kedagi ootavat näis. Muri tulemist ei pandud tähelegi.
"Tere," tervitas Muri ega saanud silmi koeraneiult. Nii kaunis oli too. "Keda sa ootad?"
"Siitperel on suur mure. Peremees ja perenaine soovivad väga lapsukest. Täna kolm aastat tagasi käisid seepärast nõiagi juures."
"Kas nõid aitas?"
"Nõid ütles, et kolme aasta pärast tuleb sealt metsa tagant kirju koer, kes peab oma koheva sabaga perenaise kõhtu paitama. Siis jääda perenaine käima peale."
"Kas muud võimalust pole?" püüdis Muri oma sabakönti meeleheitlikult pikemaks sirutada.
"Kui seda koera täna ei tule, peab peremees mu nõiale viima. Nõid teeb minust perenaisele põnnipõlle."
"Sellist koera ei tule!" karjatas Muri. "Kulla koeratüdruk! Lähme! Põgene koos minuga! Peremees, kes oma loomalt sellist ohvrit nõuab, pole teda väärt!"
"Ega ta väga nõuagi," ohkas koeratüdruk. "On nad ju kolm aastat kannatlikult oodanud."
"Unusta truudus ja alandlik meel! Päästa ennast!" anus Muri, aga kuldkarvaline koeratüdruk jäi alistunult oma saatust ootama.
Mida kõike oleks andnud Muri, toonuks see vaid kaotatud saba tagasi! Ehk kui oleks toona allaheitlikkus ühes sabaga võetud, karanuks ta rihmaga lähenevale peremehele kätte või kõrri. Nüüd aga istus temagi osavõtmatult ja ootas. Et kui ohver toodud, saab ehk tühi koeraase temaga täidetud.
No comments:
Post a Comment