Kasvas nagunii. Kasvas nii suureks, et naine tundis - natuke veel ja kisub sisemuse puruks.
Läks metsa, et ehk hakkab kõndides kergem. Ei hakanud.
Jõudis naine suure kivi juurde. Nii suure nagu maja. Naine mõtles, et kivi ju külm ja tumm - muret kellelegi edasi ei kõnele. Et kaisutab kivi ja räägib tollele. Lõi käed laiali ja liibus vastu kivimürakat.
Aga kivi oli liiga külm. Mure ei tulnud naise seest välja. Välja ei tulnud, aga kasvas ikka. Naine tundis, et... no nüüd... Haaras kahe käega kivi kõrval kasvavast kasest. Kask oli soe. Naine rääkis kasele oma mure ära. Kask osutus heaks kuulajaks. Võttis kogu mure enda kanda, naisele ei jätnud midagi.
Naine lippas koju, süda murest prii ja nii tark, et uut enam niipea sisse ei lasknud.
Selle kase sa tunned ära. Tal on külje sees triip. Tuleb välja, et mure oli isegi suure puu jaoks liiga suur, mis siis veel naisest räägid!
Tahad teada, mis mure see oli? Kask ise ei räägi, aga pane kõrv vastu puu pragu ja kuula.
Kui riskid.
No comments:
Post a Comment