Teine kuninganna

Elas kord Kuningas, kes tundis, et käes on naisevõtuaeg. Kuningal oli küll üks kuninganna juba olemas, aga ta tahtis teist veel ja nii ta siis võttiski. Mõnel pool võib see veidi tavatu tunduda, aga tema kuningriigis tohtis.

Mida Esimene Kuninganna niisugusest asjast arvas? Kes teab. Olles ise ka kunagi kuninganna olnud, märksa väiksemas kuningriigis küll, oskan aimata, et ega niisugune uudis rõõmsaks tee. Et mitte tujul rikneda lasta, tegeled siis muude tähtsate toimetustega ja neid juba kuningannal jagub: hoolitsed, et su rahvas oleks terve ja toidetud; otsid, kust saaks printsile mõistliku hinnaga uue kuue või sulega bareti, sest ta on oma vana, mis polnudki veel kuigi vana, ratsasõidul kes teab kuhu kaotanud; kuninga kasukas vajab kohendamist, troonisaali peeglid puhastamist, parkett poleerimist... Siis ei ole aegagi sellisele ebameeldivusele mõelda ja lõppude lõpuks võid loota, et too teine kuninganna läheb varsti lihtsalt kaotsi. Nagu uus sokk, mis on ainult ühe korra jalas käinud või lossivõtmed, mis just äsja said hetkeks käest pandud või hamster, kelle puuriuks on kogemata lahti ununenud... Võib-ka olla, et Esimene Kuninganna Teisest Kuningannast midagi ei teadnudki. Riik on suur, tegemist palju. Ehk ei tulnud Kuningal meelde öelda ja kuulujuttude kuulamiseks on esimesed kuningannad liiga väärikad.

Aga Teine Kuninganna? Tema ju ikka teadis, et Esimene on olemas?
Eks muidugi. Selliseid asju tavaliselt ikka teatakse.

No aga esimese ja teise kuninganna võtmisel on ka hoopis erinevad reeglid.
Esimene tuuakse kirikukellade helinal kuldses tõllas lossi paraadtrepi ette, kantakse alamate juubelduse saatel kätel lossitrepist üles, tema kõrval seistakse pidulikel vastuvõttudel ja väljasõitudel, naeratatakse koos pressile ja rahvamassile.
Esimene kuninganna peaks olema heade kommetega, tark, vaimukas, kena, puhas, töökas ja ...leplik. Ta on ju kuningriigi Esimene Kuninganna! Teda imetletakse ja temast võetakse õppust. Oleks lubamatu, et ta kuningriigile kuidagi häda või häbi teeb.

Esimeseks kuningannaks kujunemine on terve omaette teadus.

Teine kuninganna viiakse tavaliselt kuhugi kuningriigi kaugemasse soppi ja temast pole kombeks juttu teha. Mõnel puhul peab talle kuskile sinna laanesügavusse, mäekõrgusesse või kõrbevaikusse lossi ehitama. Kui veab, on tal juba enesel maja olemas.
Teisele kuningannale määratakse kindlad (enamasti ülimalt ebakindlad) kokkusaamisajad ja siis peaks teine kuninganna olema õnnelik, hoolitsetud, ilus ja viimseni kuningale pühendunud. Kuna kuningas kulutab sinnasõiduks väga palju väärtuslikku riigiaega ja -raha, on see igati mõistlik nõudmine.

Miks teiseks kuningannaks hakatakse? See pole ka ju sugugi hõlbus amet. Kogu aja pead sa ihuüksi hoolitsema selle eest, et su (mis sest, et pisike) õukond oleks terve ja toidetud. Et su väike prints või printsess, kellest keegi kunagi teada ei saa, et ta on prints või printsess, saaks mõistliku hinnaga uue kuue või sulega bareti. Peeglid vajavad poleerimist ja parkett puhastamist ning kuna kuningas nii harva külla satub, poleks sobilik teda ka katust paikama või treppi parandama paluda.

Tead, kui Kuningas tuleb ja uksel seisab ning Teisele Kuningannale otsa vaatab... siis ununevad kõik trepid, katused, peeglid, parketid ja baretid. Siis tunneb Teine Kuninganna, et ta on Esimene. Päevaks? Tunniks? Mõneks minutiks? See pole üldse tähtis ja tähtis pole ka see, et kirikukellad ei helise ja rahvast juubeldamas pole. Heliseb ja juubeldab Teise Kuninganna süda. Just nii kaua, kui aega antakse.

Millest me rääkima hakkasimegi? Kuningast. Ja sellest, et ta võttis endale veel ühe kuninganna.

Teine Kuninganna oli peaaegu sama tore kui Esimene. Kuna tema loss oli väiksem, oli ta ehk isegi natuke puhanum ja rõõmsam. Ja kuna ta sai alles äsja võetud, oli ta Kuninga jaoks üsna avastamata ja huvitav.
Oleks ta ainult pisutki lähemal elanud! Teise Kuninganna juures oli hea ja põnev, aga tee sinna väga pikk ja igav. Kuningas otsis, kas keegi oleks piisavalt vaimukas ja usaldusväärne, et temaga need pikad rännakud kaasa teeks ja aja ära sisustaks. Leidiski.

See pole just tavaline, et kuningas teise kuninganna juurde kellegi kaasa võtab. Teisest kuningannast pole ju sobilik juttugi teha ja tema esitlemine kuninga tuttavatele ei käi tegelikult kombega kokku. Seepärast oli Teine Kuninganna esimesel korral päris üllatunud, kui Kuningas saatjaga sisse astus. Aga et üks tulijatest oli Kuningas, kaotas kohtumisrõõm üllatuskohmetuse.

Teine Kuninganna nägi, et saatja on igati väga väga väga tore. No kohe kõiges. Saatjaga lihtsalt oli üksjagu muret. Ta oli kogu tee Kuningat lõbustanud. Ei sobinud teda ju ka Teise Kuninganna juures tähelepanuta jätta.Teine Kuninganna mõistis, et Kuningast ongi viisakas nüüd omalt poolt saatja meelt lahutada, ainult et Teise Kuninganna Esimeseks Kuningannaks olemise aeg kahanes niiviisi tundidelt minutitele. Teise Kuninganna ilus- ja õnnelikolemine ei tahtnud enam kõige paremini õnnestuda. Eriti sel hetkel, kui ta taipas: see saatja ei ole lihtsalt saatja. Temast saab Teine Kuninganna.

"Kuidas teine? Kolmas ikka!" küsid sa. "Teine kuninganna on juba olemas. Selleks on Teine Kuninganna!"

Võib-olla kuskil mõnes teises kuningriigis ongi nii. Selles mitte.