Kuuekäeline tütar

Vuudu oli jälle käinud külast tüdrukut näppamas ja seekord võttis veel külavanema tütre. Ja just selle kõige ilusama. Iida.

Muidu läheks ja tooks tüdruku lihtsalt tagasi, aga Vuuduga ei lähe lihtsad asjad läbi. Esiteks üks tavaline inimene paljakäsi Vuudu vastu ei saagi. Vuudu on selleks liiga kuri, kaval ja kange. Nimest võiks ju arvata, et mingi uudu, aga kui Vuudu ise täiskuuöödel oma nime metsas hüüab, kukuvad taredel aknaluugid nii kõvasti kinni, et hõlpsam on uued aknad uuristada ning teerajad tõmbuvad hirmust kitsaks, lühikeseks, õhukeseks ja üritavad trepi alla peitu pugeda.

Ka on Vuudu kõige oma elamisega inimsilmale nähtamatu. Ja veel. Tal on kuue käe ja kolme silmaga tütar. Arvatavasti teda ta nende külaneidudega toidabki. Keegi ju päris täpselt ei tea ka, aga ükski tüdruk tagasi küll pole tulnud.

* * *
Alku istus kivil ja kratsis kukalt. Tema head mõtted siginesid ikka sügamise peale.
Ega Alkule too Iida ei meeldinud. Ilus küll, aga sihuke õel, salakaval ja ennasttäis tüdruk. Aga külavanema võsu on ikka kuidagi inetu metsa jätta. Otsima vähemalt peaks. Mingi aja. Ja ega kedagi teist väga otsima saata olekski. Kes liiga vana, kes ülemäära noor, kes kehalt kidur, kes matkamiseks matsakas, kes suuna hoidmiseks suutmatu, kes lihtsalt kardab.

Nii et siis Alku.

Aja poolest vedas, sest selleks, et nähtamatu nägemiseks silmadele väge juurde saada, tuleb heinakuu viimasel teisipäeval suure vihmaga selg ees kolm korda läbi läätspuuheki joosta. Sattuski just õige päev ja õige ilm. Mis sa muidu üldse poolpimesi sinna metsa ronid.

Lähim läätspuuhekk asus siinsamas naabri krundi piiril. Alku liikus ettevaatlikult, et oksi puruks ei talluks ja naabritega tühja pärast pahandust poleks oodata. Kolmas jooksukord kruvis silmaläätsed sellise teravuse peale, et lausa valus hakkas, aga kohe oli ka toimet tunda. Alku nägi juba heki juurest ära, et peenramaal ühes mügrikäigus haraka nokast kukkunud hõbesõrmus peidus on. Ämbreid tassiva ema suure seljavalu märkas ära, kuigi seda pere eest hoolega varjati. Kolmandaks silmas mees, et tuul ploomipuus pesa ehitab. See asi tuli küll kohemaid ära keelata, sest tuulepesa rikuks väärt viljapuu ja pidev puhumine pillaks poolküpsed ploomid maha.

Alku harutas pesahakatuse okste küljest lahti ja sidus puhta rätiku sisse. Ehk läheb teel tarvis. Sõrmuse võttis ka. Ja seljavalu. Tundus küll kahtlane, kas ta viimasega Vuudut karistab. Nii suurt valu ei tihka vaenlaselegi tahta.

No ja oligi mees minekuvalmis.

Eks palju tegi terav nägemine tüli ka. Metsas seisid suured värsked raieväljad, aga et puude hinged veel uut kohta polnud leidnud ja Alku nad ära nägi, tuli tal laiadele lagedatele vaatamata tihedas oksarägastikus rassida.

Aeg kulus. Päev kustus ööks ja öö näitas asju, millest pole kindel, kas nad sulle head või halba ennustavad. Oli see ju rohkem Vuudu kui Alku kodu. Kas või see kerekas kassikakk, kes kõrge kuuse madalamate okste vahel närviliselt silmi pilgutas. Vasakut, paremat, vasakut, paremat. Ei kordagi mõlemat ühteaegu. Huugikullil ju häälgi nagu Vuudul. Kes teab, mis vereside sees. Aga looduse poolt näkkumaalitud naeratusele vaatamata paistis suurkõrviku üüratu mure mehele kätte. Pesas oli kohta kolmele, aga ühe jäljed jahtumas. Näed siis! Ei käi Vuudu sugugi ainult külapiigasid pätsamas, kõlbavad kulliplikad ka.

"See on siinsamas, suure tamme tagant kurakätt," hoidus kassipeakull Vuudu nime nimetamast. "Peremeest ennast pole parajasti majaski. Läks uuele piigale peeglit tegema."
"Millest?" ühmas Alku, just nagu see oleks kõige tähtsam asi küsida.
"Laukavees lebavast kuupoolikust. Nüüd põrnitseb sinna oma kurja silmavaadet sisse. Sellega läheb aega."
"Pole ju kuud? Pilves puha," imestas mees.
"Peegel on juba eile püütud. Soosilmasügavas mahajahutamisel," teadis tark lind. "Uuele pruudile pulmakingiks."
"Mis eelmistest tüdrukutest sai?"
"Polnud tütre kasuemaks kõlbulikud. Ilusad küll, aga isekad. Nii juhtub, kui oma himude, mitte tarviduse järgi valikuid teed. Praegune pruut tõotab tulla samasugune. Eelmised saatis minema, mis muud. Hulguvad oma peeglitega soo peal ja padrikus, lasevad eksijatele kurja valgust silma. Vaata, et sina neisse sisse ei kiika! Hingest jääd ilma!"
"Miks ta sinu kodus krattimas käis?"
"Et tütrele tiivad teha. Too igatseb lennata. Kuus kätt on, aga need ei kanna, vehi mis sa vehid. Pakkusin enda tiibu. Vanaks põlgas. Teise poja külg sai kaitstes viga. Teda ka ei tahetud. Aga kuis ma nüüd päästma pääsen? Nii, et teise lapse vigase ja kaitsetuna maha jätan?" ohkas meeleheitel tohotaja-lind ja pilgutas silmist pisaraid.

"Võtame kaasa!" pakkus mees. "Kolm ikka kolm." Sasis vigase poja ettevaatlikult sülle ja hakkasid minema. Põgus vihm polnud jõudnud veel pika põua sisse pugeda. Kuivad oksad praksusid ja kutsusid kurjapeegeldajad kohale, aga Alku teravaks ihutud pilk pistis peegliklaasid puruks.

Jõuti Vuudu maja juurde, ent kõik uksed olid lukus. Vaikus. Ainult ühest toast kostus tihedat tihkumist.
"Iida? Lõpeta nutt! Aita mõelda, kus võti võiks olla. Ma päästan su välja ja varsti oled kodus tagasi," vaigistas mees, aga Iida ulgus veel hullemini. Kartis, et kodus sunnitakse sellele nohikule naiseks. Ega Iidale Vuudu vastumeelne olnud. Iida tundis, et Vuudu olekski talle just kõige parem ja õigem. Aga see jäle ja tüütu tütar!

"Võtmed on väravapuu ladvas," käis kakk üleval ära. "Aga mina neid kätte ei saa. Tõmbab oksad kokku, ei anna!"
Alku vaatas oma kaasavõetud vara üle. Tuul? See hakkab ju kohe pesa ehitama, mis tal võtmest. Ega sõrmusegagi puu südant pehmeks tee. Jäi siis see kõige alatum asi.

Alku lasi vaevaja vangist välja. Esimese hooga ei saanud puu toimuvast arugi, plaksutas aga lukuavajatega ladvaraage kõrgel üleval, aga siis raputas valuvärin oksasõrmed harali ja piinades tüvi vajus nii maadligi kägarasse, et mees ja linnud sealt kerge vaevaga võtmed maha noppisid.

Alku hindas võtmeid ja lukuauke, et kuhu miski passib.
"Õde on selle läve taga!" tundis haavatud noorkakk õige ukse ära.
Elus oli. Tiivad küljes ja suled siledad. Ainult silmamunad hirmupingest marraskil, nii et neid mõnda aega kummeliveega kasta tuli. Küll hoolitsev ema selle varsti korda saab.

"Parempoolne! Parempoolne keera lahti, muidu lased kurja välja!" juhatas kakuema, kui nägi, et mees vale luku auku võtit ajab. Aga või too kuulas!

Alku oli oma teritatud pilgu mõlemast lukusilmast sisse lasknud ja talle oli hoopis imelik tuju peale tulnud.
"Hoia end, hea mees! Kuuskäsi kägistab su ära!" kiljatas kakukoor. Aga niipea, kui Vuudu tütre uks paotus, viskas Alku tuulepesahakatuse tuppa. Ja tuul asus seda usinasti edasi ehitama parimas kohas, mis ette sattus - piiga peas!
Tüdruku kõik kuus kätt haarasid juustest ja hakkasid kiharaid lahti harutama. Nii jäi Alkul aega sõrmus karmanist välja koorida.

"Sul on Õnnelinnu hõbedat?" imestas kõrvikkull. "Aga kas sa sellega end päästa oskad? Sõrmus teeb ainult siis kandja taltsaks, kui õigesse sõrme satub. Tüdrukul on neid kolmkümmend!"

Ena imet! Poisi peos sõrmust silmates ajas kuuekäeline piiga ise õige näpu ette. Sai ehte paika, tõusis Õnnelinnu anni sunnil maast lahti, tantsis end puulatvade kohal hingetuks ja laskus siis sõrmusega soetatud peremehe kõrvale, taltsam kui talleke. Või mis peremees!  Mitte orjaks vaid armsamaks tahtis Alku Vuudu tütart ja neidis oli selle oma kolmanda silmaga kohe ära näinud.

Kuidas ta kallistas! Nii, nagu ükski kahekäeline iial embama ei õpi.

Korraga seisis Vuudu väravas, vastne pruudipeegel pihus. Alkul ei olnud enam ühtegi abimeest alles: hirmunud linnud kangestusid tarevarjus kui kivikujud. Ei suutnud jõu ega nõuga aidata. Tuul oli pesaga väravapuu võrasse kolinud. Vuudu jäi Alku ja väravapuu suure seljavalu vahele, nii et ka seda kätte ei saanud. Sõrmus oli kindlalt Vuudu tütre sõrmes. Või mis abi oleks siin sõrmusest!

Aga oli!

Isa nägi tütart ja nii õnnelikuna polnud ta teda veel iial näinud.
"Anna ta mulle, saad oma uue noorikuga üksmeeles elada," julges Alku küsida. Hullemaks küsimine asja ometi teha ei võinud. Võita oli aga oi kui palju!

Ja tead, Vuudu andiski.

Sellest peale pole ta külast ühtki teist tüdrukut ära viinud. Ja Alku on õnnelik. Keegi teine tema kaasat ei näe ja ega suurem osa aastast ta isegi. Tunneb aga küll. Ja juulis ootab mees alati kuu viimast teisipäeva. Loodab, et sajab. Istutas maja ümber isikliku läätspuuhekigi, aga seni, kuni see kosub, tohib naabrite omas jooksmas käia. Mis tüli see väike turnimine ikka teeb.

Puu! Arvad viimaks, et Alku ta tolle tohutu valu kätte vaevlema jättis? Ei sugugi. Valudega on ainult see häda, et neid ei saa päris olematuks teha. Pisemaks jagada küll. Alku nooriku nobedad sõrmed hõõrusid selle tolmpeeneks ja puistasid laiali. Mul endalgi killuke küljes. Ei võta ma seda kui häda. Hea meel, et abiks saan olla.

:)