Üks mees oli oma riided välja nöörile kuivama riputanud. Unustas. Alles kesköö paiku tuli meelde. Hommikul läinuks neid rõivaid tingimata tarvis. Mees käis õues, kahmas käsikaudu asjad kaenlasse ja kõndis tuppa tagasi. Tundis küll, et midagi justkui teisiti, aga või sa pimedas näed!
Toas vaatas mees: püksisäär riputades puntrasse jäänud ja see, nagu liblikavõrk, pimedusest kellegi lõksu püüdnud. Siputas see keegi, rapsis ja rabeles, aga vabaks ei pääsenud.
Mees silmitses lähemalt. See ju öö-naine! Eks vaeseke komistas pimeduses ringi silgates mehe kaatsadesse ja jäi juukseidpidi kinnituspaelade külge.
Mees võttis Öö endale naiseks. Toreda naise sai, eriti ööseks. Eks too tegi ja toimetas päevalgi, aga päeval pole ju ööd näha. Nii jäi ka Öö nähtamatuks.
No palju meil öösel külalisi käib? Ikka päeval. Kõik, kes meest nägid, märkasid vaid seda, et ta üksi on. Öö oli ju sel ajal nähtamatu. Mehel endal kippus ka viimaks ununema, et keegi veel kõrval. Eriti, kui kenad näitsikud juttu puhuma sattusid. Aga loomulikult sattusid! Mees ju sihuke nõukas ja tarmukas, nägus pealegi.
Juhtus üks eriti kena ja tragi piiga mehe pilgu ette. Vähe sellest, et mees Ööd päeval ei märganud, nüüd unustas ta öö-naise nägemise ka öösel ära.
Öö sõi püstijalu kolde kõrval, sest lauas sai tema koht täidetud. Öö magas püstijalu kolde kõrval, sest sängis lõppes tema ruum otsa. Küllap Öö oleks vargsi minemagi jalutanud. Keegi ta kohalolu nagunii hoomata ei osanud. Aga Öö juuksesalk haakus endist viisi mehe püksipaeltesse!
Öö pikad öömustad juuksed olid lasknud noorikul vabalt kõndida kaevu ja lauda ja isegi kõige kaugema rabataguse heinamaatüki juurde. Aga äraminekuks jäi kiharail pikkusest puudu. Lahtiharutamiseks sasinesid paelad juuksejõhvidega liiga puntrasse ja häda sellele, kes kääridega öö soengut sonkima läheks! Pigem ta siis juba... jääb.
No comments:
Post a Comment