Tema juurde on keeruline minna, isegi kui teed tead. Sa pead ootama õiget ööd, ütlema õiged sõnad ja su häda peab päriselt olemas olema, mitte välja mõeldud.
Oreli tundis, et tema häda on Maareti sekkumiseks sobivalt suur. Elada see ju enam ei lasknud, aina pitsitas ning painas.
Oreli oli söakas ja nõukas naine. Töö ees hirmu ei tundnud. Haigused peletas üpris hõlpsasti eemale. Julges öelda ja vastutada, naerda ja nutta. Jaksas Raho sammudega paaris astuda, ehkki need aeg-ajalt sõlmi sisse tegid ja segadusse ajasid.
Aga Aijat Oreli kartis. Sestpeale, kui Aija neile ilmus, hakkas kõik kuidagi viltu kiskuma.
Raho kippus oma radadele. Tembutas ja muheles enam. Kibeles Aija ligi aega viitma.
Aijas oli noore tüdruku elu ja edevust. Aija ilu ja itsitused võlusid Rahot, aga ei ajanud naerma Orelit. Ajasid hoopis südame täis. Täis südant on niisamagi raske kanda. Katsu seda kaasa tarides veel tööd teha! Nii sündiski, et tavapärasemadki toimetused tegid tuska. Kõrvale tõmbuda Oreli ei tihanud ja toimuvat pealt näha oli hoopis hirmus. Oreli tundis, et kui Aija jääb, võidab ta Raho endale. Kas tahtmatult või tahtes. Kui Aija läheb, läheb Rahogi. Kui mitte muidu, siis hingega, aga siis pole ju vahet...
---
"Mida sa tahad, et teeksin?" torises Maaret.
"Tahan, et Raho rahule jäetaks. Et elu oleks nii, nagu ennemalt," pomises Oreli.
"Mida sa tahad, et MINA teeks? Saadan Aijale sõnad sappa, mis ta naeru hapuks ja südame süngeks ajaks?"
"Ei." Sõnas seisab salavägi. Väikese lased lendu, aga kohale jõudes on kaljusuuruseks kasvanud. Kes teab, mis kurja sünnitab.
"Keerutan talle kanepinuku, millest niite tirides tüdrukul elujõud seest kaob?"
"Mine nüüd!" Oreli ei soovinud ometi kellegi haigust või surma.
Asi ei olnud ju Aijas. Kõik lihtsalt... kujunes kuidagi.
"Segan Rahole rohtu, et ta Aija unustaks ja sinu seelikuisse kinni jääks?"
"EI!" Igal arstimil on alati ka karistus kaasas. Oreli ei tahtnud Rahot karistada. Armastada ja hoida tahtis.
"Ma ei suuda neid koos näha! Tahaksin, et aeg oleks vanas tagasi," nuutsus Oreli.
"Tead ju, kuhu aega ilmusid, kui minu jutule tulid. Selles ajas pole neid kumbagi veel olemaski. Kui nii kergem, eks püsi siin!" põrises Maaret.
Oreli vajus hoopis norgu ja pühkis vargsi varrukaotsaga silmanurki, kuhu vesi enam ära ei mahtunud.
"Mida sa kõige rohkem kardad?"
"Et Raho ära läheb."
"Kas parem surm või haigus, kui et Aijaga?"
"Parem Aijaga."
"Tule siis, kui su häda on päriselt, mitte välja mõeldud," ühmas Maaret ja läks läve tagant järgmist abivajajat hankima. Vaatas taiatark uksel üle õla Orelit, kes hädiselt pingiveerel kükitas ja tiperdas tolle juurde tagasi.
"Olgu, ma aitan." Maaret soris mõnda aega oma rohukottides ja tõmbas viimaks ühest välja kuivanud, aga ikka veel valgete õitega kelluka. "Mine ja otsi üles selline taim. Ei siin ega sinu kodu juures seda kasva. Tema leidmiseks pead kõndima vähemasti tolle mere äärde, mille kaldal muistne kivilinnus kustub ja valged tuulepüüdjad vihuri-iile nopivad. Kaasa korjata sa teda ei tohi. Südames pead sa ta ühes võtma, koju kandma ja kohale jõudes tema pildi oma palgele manama. Kui sellega hakkama saad, on su häda otsas."
Tõtt öelda, Orelile tundus pakutav abi imelik. Aga kuna ükski teine polnud sobinud, haaras tollestki.
Tee osutus pikaks ja ilm lilleotsijat ei hoidnud, aga kohale naine jõudis ja kelluka leidis. Kõrges hõredas õisikus nõtkusid suured valged kuljused.
Oreli silmitses õisi lähemalt, et nende ilme tagasiteel kaotsi ei läheks. Vaatas ja muigas. Tundus, nagu oleks keegi taimele teravatipulised rätid pähe sidunud ja nende pikad otsad kahele poole inglitiibadeks seadnud. Õite "ninad" seisid üsna samamoodi nösus kui Orelil endal ja nina all koolduv kroonleht manas kelluka näole laia kelmika naeratuse.
Samasuguse näoga pidi Oreli tagasi koju jõudma.
Et kõndimist jagus kauaks ja tuttavad vintsutused tuli taas läbi teha, ei julgenud Oreli lille ilmet magadeski näolt maha pillata. Kas sellest või millestki muust - noorikule näis, et tagasirada on tublisti lühemaks keritud ning ei päike, pikne, öövilu ega väsimus kimbuta nii karmilt kui teistpiditeel.
Oreli astus koduväravast sisse. Kui armsalt kodune oli siin iga nurk! Perenaise puudumisest veidi unarusse jäänud, seda küll, aga nüüd ju koldehaldjas taas tagasi! Armsalt naeratasid tulijale ka Raho ning Aija ja imestusega tajus Oreli, et polegi vahet, kas nad teevad seda koos või eraldi.
http://osaline-iseendaga.blogspot.com/2010/12/taiskuuood-nelja-tee-ristil.html
No comments:
Post a Comment