Pinisev pealekaebaja

Vanataat on maailma igasugu elajaid loonud. Hobuse, kes kannatlikkuse ja jõuga teistele eeskuju annaks; koera, kes võõraid omadest eemal hoiaks ja ilmale truuolemist õpetaks; käo, kes kergeusklikke karistaks; konna, kes kohanemisvõimet üles näitaks; teo, kes aja enda arvamise järgi liikuma paneb jne jne

Elas kord sääsk. Milleks sääsed on loodud? Et viriseda ja piniseda ja teisi elajaloomi oma pistenokaga torkida.

Rahulolematuseks jagus põhjuseid küll ja veel. Kord oli keegi temast suurem, siis jälle, et saledam. Kord tundus keegi ülekohtuselt liiga heal järjel ja sealsamas teine liiga ülevoolavalt õnnelik.

Kui sääsk ei suutnud nokka  naha vahele suruda, siis teise tegemistesse sai selle ometi pista ja pärast tervele külale vinguda.

Lendas sääsk lehma turjale. Kirjakul oli nahk paks ja saba vehkis koledasti. Süüa sääsk ei suutnud, aga selle nägi ära, et piimaandja kolm ampsu naabri karjaaia alt haukas.

Käisid need lopsakad võilillesalgud mõne korra lehma suust läbi, kadusid kõhtu ning jäägid jäid koogina kärbestele kortereid pakkuma, aga sääse seedimine ei leppinud niisuguse asjade kuluga mitte.

Sääsk sirises naabrile, et üleaedse lojus tema muru on näksanud.
Tüli alustuseks aitas sellest küll.
Edasi süüdistas üks teist aia lõhkumises, teine esimest vales ja varguses... Ei saadud enne pidama, kui lehm ohelikku pidi tapale taritud ja kurjategijale ots peale tehtud.

Sääsk magas sel õhtul õiglase und.

Järgmisel hommikul sattus sääsk sea selga. Noki, mis sa nokid, peale rasva ei saa suhu midagi. Ei veremaikugi! Aga seda jõudis märgata, kuidas kärssnina peretütre ei-tea-kuidas aedikusse sattunud pupe pori sisse tallas. Sääsk esitas peretütrele pika ja vigiseva kaebekõne. Tüli alustuseks aitas sellest küll.

Ei saadud enne pidama, kui rõngassaba süldiks keedetud ja ta pekine turjapealne tünnis soolas.

Sääse uni oli sel ööl veel etem.

Järgmisel hommikul maandus sääsk sahvrisse tõstetud leivaastja kaane peal. Urgitses ja puuris, aga kolmejalgsele auku sisse ei saanud, veretilkagi ei imenud välja. Ootas ja otsis, aga astja ei astunud sammugi ega osanud tema käitumise kohta justkui midagi ette heita. Sääsk surises ja nurises, nuhkis ja ohkis, kuni kogemata suures lennusaginas vastu riiulit tuiskas ja munakorvi kummuli ajas.

Ruttu-ruttu otsis sääsk perenaise kõrva üles ja kaebas talle, kuidas astja, va tõrges tegelane, sahvris möllu tegi ja ümberkaudsetele päris ohtlikuks osutub.

Imelik see lugu ju tundus, aga kuna perenaine oli viimase leivateo ajal sõrmenukid kramaskile sõtkunud, jagus tüli alustuseks sellest küll. Ei lõpetatud enne, kui astjal jalad alt saetud, võrud pealt võetud ja tõhus köögiriist laudhaaval lõkkes tuhaks põletatud.

Aga sääsk? Kui mitte ta ise, siis mõni sugulane  elab kindlasti õnnelikult tänapäevani. Või mis õnne selles pidevas rahulolematuses, virinas ja nurinas ikka on.