Sunday, January 4, 2015

Kallasteta

Lörts viskub aknale
kõikenäitavaks katteks.
Valvava kutsika
igatsusniiske pilk.
Ukselink sõrmede vahelt
pudeneb pisarateks.
Veinipudelist niriseb
viimane ajatilk.

Tormi-iil katuseharjale
kinnitab jalgu,
kriipides pilpaid kui
küüniseid teritav kass.
Laternasuu jagab
seintele soolakat valgust.
Hingega koos kukub
kildudeks mõrane tass.

Taha ei vaata ja midagi
ette ei heida.
Elu on lühike, ilus
ja üksjagu õel.
Ükskõik, kas tuldi,
et uskuda, leevendust leida,
tõde jääb kadunuks
kahe kaarsillaga jõel.

„Mitte kunagi!“
jõkke laulavad haned.
Täiskuuta jaanuar
tujukalt nõretab veest.
Põgenen peeglitest,
öö võrra noorem ja vanem.
Suletud silmad
naeravad kurbusest.


No comments: