Nägin päkapikku. Istusin varahommikul köögilaua äärde ristsõna lahendama, kui kuulsin kedagi aknalauale ehitud karbi kallal askeldamas. Tundsin ta kohe ära. Me kõik tunneks.
Karbi läbipaistev plastkaas näitas kolme sinises paberis sussišokolaadi. Ega ma lootnudki, et neli. Täiskasvanutel ju päkapikk ei käi.
"Käin küll!" protesteeris päkapikk. Küllap luges mõtteid. "Aga teile, suurtele, šokolaadist ju ei piisa."
Päkapikk riputas jalad üle aknalauaserva ja nõjatus madalale meepurgile, mis hiljuti toodud ja alles avamata.
"Sinu soovi ei saa täita. Tead niigi, muidu oleks sa seda juba ise teinud."
Teadsin. Lootusetu.
Ometi jäi tilluke kingitooja rahulikult paigale. Nagu ei ootakski teda tuhanded õhevil lapsed. Nagu oleks ta mul end meelega märgata lasknud ja just minu pärast sellisel ajal saabunud.
"Saabusingi."
Ta vaatas mulle otsa, pikalt ja kõiketeadvalt, vastates sellega ühtlasi kõigile mind piinanud küsimustele. Täpselt nii, nagu ma isegi vastanud oleks.
"See läheb mööda," vaigistas ta, kui nutuluksatused liiga valjuks kippusid.
Läheb. Sellest on veel eriti kahju.
No comments:
Post a Comment