Soovimaailmad

Elas kord kaks poissi, kes olid nii vaesed, et neil polnud kedagi ega midagi peale iseenda. Vanataadil hakkas neist kahju, ta kutsus poisid enda juurde ja ütles: „Ma kingin teile kummalegi oma maailma. Millist te tahate?"

„Mina tahan,“ alustas õhinal esimene poiss, kes õhetas rõõmust, et just äsja polnud tal midagi ja nüüd saab kõik, mida iial igatsenud. „Mina tahan, et mu maailmas oleks mered limonaadist, mäed hamburgeritest, metsad šokolaadist, karamellist, marmelaadist, martsipanist, küpsistest ja vahvlist.  Et lumi oleks jäätisest ja vihma asemel sajaks kakaod. Ma tahan, et terve maa oleks kaetud vormeliradade, jalgpalliplatside, seikluslinnakute ja mänguväljakutega. Et mul oleks tohutusuur maja ja selles maailma kõige kiiremad ja targemad arvutid. Et targad robotid teeks minu eest ära kõik tüütud tööd. Ja et mul oleks palju mängukaaslasi, kes mu sõna kuulaks!“

„Tahad sa tõepoolest niisugust maailma?“ imestas Vanataat.

„Jah!“ jäi poiss oma soovile kindlaks.

Vanataat vangutas pead ja pöördus teise poisi poole. „Millist maailma sina tahad?“

„Ma arvan,“ alustas teine poiss, kes ei suutnud uskuda, et see kõik temaga päriselt toimub. „Ma arvan, et Sa oled kunagi ühe maailma juba väga targalt loonud. Olen veel liiga noor, et midagi paremat tahta. Mulle meeldivad kõik need metsad, niidud, põllud ja sood, kus loomad-linnud oma põnevat elu elavad. Mulle meeldivad taimed, millest ma praegu veel üsna väheseid ära tunda oskan. Mulle meeldib vaadata, kuidas päike tõuseb ja loojub, kuidas lumehelbed langevad, kuidas vikerkaar üle metsa kaardub. Mulle meeldib kuulata, kuidas vihmapiisad lompidesse sulpsatavad, kuidas tuul puulehtedes kahiseb ja merelained vastu kallast loksuvad. Linnad ehk oleks mu maailmas ülearu, sest nad söövad su metsi ja rikuvad merd. Masinaid ei peaks ka nii palju olema, sest vaata puuoksal hüplevaid oravaid! Nad näivad nii erksad ja muretud, ometi pole neil ainsatki tööriista abiks. Kui ma tohin tahta, siis palun endale hoopis kedagi, kellest hoolida ja kes minust hooliks,“ lausus poiss ujedalt. Siis sosistas ta veel: „Ja palun, ära täida selle teise poisi soovi, sest ta pole päris hästi läbi mõelnud, mida ta tahab.“

Vanataat jäi mõttesse. Ja kuigi esimene soovija juba kannatamatult oma soovi täitumist ootas, saatis Vanataat talle esmalt vaatamiseks ühe unenäo.

Selles unenäos oli just selline maailm, nagu esimene poiss soovis. Hamburgerimäed ja limonaadimered, mänguväljakud ja vormelirajad. Suur maja täis tarku roboteid ja suur hulk sõnakuulelikke mängukaaslasi.

Alguses oli päris vahva. Burgerit võis süüa nii palju kui tahtsid, murda endale metsast sobiva maiustusega oksakesi, kihutada vormelitel, nii et kõrvad mürast poolkurdid. Aga siis said kütusepaagid tühjaks ja neid polnud millegagi täita. Poiss polnud sellele mõelnud. Taevasse kogunesid suured kakaopilved ja varsti pladistas sooja pruuni ja kleepuvat vihma. Puhtaks pesta end sellest ei saanud, sest kuskil ei leidunud piiskagi puhast vett. Ainult meretäis lainetavat limonaadi, aga see kleepis veel hullemini. Poiss põgenes oma suurde uhkesse majja ja mängukaaslased koos temaga, aga kui poiss nägi, kuidas teised ta uhkeid arvuteid oma kleepuvate näppudega puutuvad, vihastas ta ja kärkis: „Kaduge minema!“ Mängukaaslased kadusidki, sest nad olid väga sõnakuulelikud. Nii jäi poiss üksi oma robotitega majja, kuid ei osanud neist ühtegi tööle panna, sest kõik need vajasid elekrit, aga selle oli poiss maailma tellides unustanud. Korraga oli tal vaid maailmatäis mõttetut kola ja üksindus. Õues aga sulatas kakaovihm  šokolaadimetsi, mäed läksid hapuks ja hakkasid levitama vastikut lehka.

„Ei, ei!“ ehmus ärkvele esimene poiss ja palus: „Ära kingi mulle sellist maailma! Kingi mulle hoopis natuke tarkust, et oskaksin siin, Sinu maailmas, edasi elada!“

Ja Vanataat kinkis.

Mis teine poiss kingiks sai? Vanataat võttis ta endale pojaks. Ta oli ikka endale järeltulijat ihanud ja see poiss tundus igati õige: nutikas, tähelepanelik ja suure südamega.