Peedu küla kadunud kurjatantsumägi

Pulksilla taluhoonete vastas lagedal künkal kükitas küla heinamaa. Ilus kõrge küngas oli. Sobinuks hästi kiigeplatsiks, aga kiike sinna ei ehitatud ja pidusid seal ei peetud. Isegi karja ei lastud kingule kepsutama, ehk küll loomadel ja karjalastel värske ädala peal paariks päevaks tegemist jagunuks.

"See on nõiutud koht!" hoiatasid vanad.

Eided-taadid ajavad ühtepuhku imelikke jutte.

Kord läks ema tütrega niidult koju. Seltsamalt heinamaalt. Kuigi tööpäev väsitav, kibeles tüdrukul tantsulust jalgades.
"Ära siin tantsi!" keelas ema. "See on vanatühja tantsukoht. Nõiutud paik!"
Tüdruku õhin sai otsa. Ei tantsinudki.

Läksid varsti jälle üle heinamaa. Rehad õlal. Olid käinud kaarutamas. Jälle tahtis tüdruk tantsida.
"Ära siin tantsi!" manitses ema. "See on vanakurja keerutuskoht. Nõiutud paik!"
Tüdruk taltus. Ei tantsinudki.

Kolmandal korral oldi heinu kärbistesse kandmas. Tüdrukul jälle tantsuisu taldades. Ema jäi kärbise taha, ei teadnud keelata.

Nii kui tüdruk keksisammu tegi, must peigmees platsis: "Kuis sa üksi tantsid, koos on lõbusam!" Haaras tüdrukul kätest kinni ja lahti enam ei lasknud. Ja ei lasknudki.

Külarahvas näeb, kuidas tüdruk tantsib, käed laiali, silmad ilmale suletud. Ja miski asi ei aita! Hüüad - ei kuula. Hakkad paigale sasima - rapsib lahti.

Küla tark teadis nõu küll, aga see polnud suuremat abiks: Tuleb tantsijast ilusam tüdruk leida ja saata see paari lahti plaksutama.

No kes see ohverdab oma kena tütre albi piiga asemele?

Aga kaua siis inimene, olgugi noor, tantsida jaksab!

Ema hakkas ilusat tüdrukut otsima.
Lehtmetsas leiduski selline. Imeilus tüdruk oli. Tubli ja töökas ka. Ega ema-isa teda oleks minna lubanud, kui tüdrukul ema ja isa oleks olnud. Aga ei olnud. Orb oli.

Tantsiva tüdruku ema ootas, kui rahvas vaatemängust tüdines ja meelitas orvukese kingule. Ütles: "Kui mu tütar tantsuga sinu juurde jõuab, siis plaksuta. Ta nii ootab, et keegi plaksutaks, aga teised on kadedad."

See tüdruk kade ei olnud. Jäigi tantsijat ootama. Ei teadnud nõidusest ega juhtunust midagi. Kes talle rääkima läks!

Tantsiv tüdruk tuiskaski mäetagusest välja, juuksed sakris, palg higine. Orb tüdruk plaksutas.

Vanakuri vaatas: plaksutaja neid palju ilusam! Lasigi tantsupartnerist lahti ja haaras uue järele. Aga oh üllatust! Ilus tüdruk ei osanud üldse tantsida! Vanatühi üritas nii ja teistpidi, aga ei saanud piigat liikuma. Proovis polkat ja padespaani, kikapuud ja lapaduud, aga tuluta kõik. Vaenelaps. Keegi polnud õpetanud. Polnud mahti saanud teisi ka pealtkaemas käia.

Senikaua olnud ema oma oimetuks tuuseldatud tütrega juba kaugel.

Vanasaks müdistas ja madistas veel tüki aega orvutüdruku ümber. Pusis ja sasis. Viimaks tüdines ära. Tüdruk, see ei taibanud asjast üldse midagi. Arvas, et künka peal tuul tirib. Seisis natuke, nägi, et rohkem plaksutamist ei paluta ja läks koju tagasi.

Külarahvas oli aga hulga aega hirmul. Kardeti musta mehe kättemaksu. Lasti kohale sõnad peale lugeda. Igaks juhuks veeti mägi päris teise kohta minema. Kuuldavasti kuhugi Albu kanti.

Mitu päeva veeti. Mäletan, mul oli mäest veel nii kahju. Mis süüd temal ses! Lõpuks jäi järele kole, konar ja kruusane plats. Keegi ei taha seal tantsida. Kuri ka mitte.

---

Mis ma oskan soovitada? Enne, kui tantsimist, laulmist või muud tegevust algad, uuri järele, kas koht selleks ikka sobiv on ja ega kellelegi toimuvast tüli teki. Sulle omale kõigepealt.