Vale väravapuu

Vanataat tahtis Lehtmetsa ja Peedu vahele väravasse puu kasvama panna. Vetla, Jäneda ja Mägede poolt tulles jäi külaserv metsa sisse peitu, aga Peedult liginedes lõppes mets just piiri kohal ära. Sinna oleks uhke väravapuu kohe hästi istunud. Selline puu, mille kõrge ladva ja laia võra lustakas lehekohin külalistele juba kaugelt Lehtmetsa küla nime kuulutaks.

Korraldati konkurss. Kõige kõrgema ladva, laiema vöökoha ja jämedama juurega osaleja saab hea ameti ja vabaduskirja, mis talle vähemasti sajaks aastaks sae- ja kirvekartuseta elu tõotab.Puurahvas on liikumises teadupärast laisavõitu. Okstega veel viitsivad vehkida, aga sammu naljalt edasi ei astu. Mõnda hakkas siiski väärikas ametikoht ja turvaline elu meelitama.

Aegviidu poolt tulid Kase-Kaarel ja Tamme-Taavet. Niiviisi sammudes ja juttu puhudes oli Kaarel hooletu jala ette vaatama ja lõi Suuresaare talu õunaaia ääres suure kivi vastu varba ära.
"Astu sa edasi. Annan jalale pisut puhkust," jäi Kase-Kaarel Suuresaare laudatagusesse vigastatud kohta tohterdama.
Tamme-Taavet jätkas teed. Suuremat häda ei paistnud sõbral olevat ja kui too ei jõuagi õigeks ajaks kohale, siis noh, ongi üks konkurent vähem.
Kaarli suure varba surin hakkas just üle minema, kui Suuresaare peremehel sai uus pesakast valmis. Mees vaatas ringi, nägi kaske, ronis redeliga okste vahele üles ja sättis kasti paika. Sai pesa pandud, seal linnupere platsis. Sidistasid-sädistasid ja enne kui Kaarel arugi sai, oli pesa mune täis. No kus sa nii kalli koormaga kõnnid!
Tamme-Taavet jõudis senikaua Päärna õuele. Korraga kerkis koletu äikesepilv, piksenooled sähvisid sinna ja tänna ning siuhti oli Taavet välguvaiaga maa küljes kinni.

Aga ega siis Taavet ja Kaarel olnud ainukesed kogunejad!
Mägede poolt müttasid tulla kaksikvennad Papli-Päärn ja Papli-Pärt. Tee viis koolimaja väravast mööda. Koolilastel said just tunnid läbi, hakkasid hoovi peal "tagumist paari" mängima. Võtsid paplipoisid ka kampa. Vennad sattusid sellisesse hoogu, et mängisid veel mitu aega. Ei märganudki, et lapsed ammu kodudesse laiali läksid.
Vetla poolt vedas end konkursikohale Uibupuu-Uuno.

Tegelinski foto

Ega tal erilist lootust olnud: kasv kängus, kintsud kitsad ja kõverad. Aga katsetada ikka tasub. Mine tea, mis õnne elu näitab!

Jõudis ülevaatuse aeg kätte, Vanataat tuleb kohale ja näeb - kaks kandidaati ongi! Uibupuu-Uuno on üks. Kidur ja kuivetu, vaat et kaob Taadi näppude vahele ära. No kevadel õitseb kenasti ja sügisel kannab saaki, aga pisike kui põõsatutt ja kohin nii kehv, et seda ei kuule ta isegi!
Teine kandidaat oli vägilasekasvu, sirge rühiga ja tugevat tõugu, aga viga vaat et Uibupuu-Uuno omast hullem veel - ei ole lehtpuu!
"No kas sul aru peas!" hurjutas Vanataat. "Kuidas su meelest üks kuivanud kuusk Lehtmetsa küla esindama kõlbab?"
"Ei ole ma kuusk ega kuivanud," kaitses end kogukam kandidaat. "Ajasin talveks vammuse maha, nagu iga teinegi lehtpuu. Kui pungadest sõrmed välja sirutan, siis pai-näpud, mitte kriimu-küünised. Või vaata, kui kauniks ma oma tüveümbruse mõistan sättida!" haaras kohatahtja maast roosikimbu, mille üks Lehtmetsa tüdrukult korvi saanud Peedu küla mees pahameelega teekraavi oli lennutanud. Haaras ja torkis juurtepealse õisi täis. "Lehise-Leo olen," ulatas ta Vanataadile teretuseks oma käbisõrmustatud käe. "Ei leia sa teist sobilikuma nimega puud!"

"Nooh, jaah," sügas Vanataat kimbatuses kraevahet. Magus roosilõhn ajas pea veidi uimaseks ega lasknud selgel meelel aru pidada. "See su talvine olek! No mis väega ma saemehed sinust sel ajal eemale saan?" puikles Taat.
"Talveks ma võtan lume õlgade peale," lubas Lehise-Leo.
"Aga võra poolest sa ju kuusk, mis kuusk. Ei ole ikka seda kaharust, mis võiks!" ei andnud Taat järele.
"Kas muidu saaks?" usutles Leo.
"Muidu isegi saaks," nõustus Taat.
Uibupuu-Uuno kehutas end juba kangesti Taadi ja Leo vahele. Võit tundus oksaulatuses olema.

"Kas selle tühja asja taha nüüd minu võimalus jääb?" kurjustas Lehise-Leo endaga. Võttis rammu kokku, ajas musklid punni ja... käristaski tüve kahte lehte laiali!

Tegelinski foto

Selline tegu avaldas Taadile muljet. Niisugune tükk näitas õige kangelase kätte.
"Sina, Leo, oled oma ameti auga välja teeninud!" kuulutas Vanataat.

Uuno nägu läks vissi. Näha oli, et ta otsust ülekohtuseks pidas. Ronis Saare talu teevalli otsa, aga pidi sealtki hiiglasemõõtu Leole alt üles vahtima. Suurest kadedusest kuivetusid õiesüdamed, nii et neist sel aastal õigeid õunu ei sündinudki. Ega ka iial edaspidi. Pardimuna suurused pabulad vaid.