Kokkusattumus

See juhtus sel aastal, kui Suuresaare vana maja maha lammutati.

Pererahvas kutsus, et tulge vaadake üle, kas jääb midagi võtmisväärset silma.Elupool oli juba tükk aega elaniketa seisnud, pärijadki mitu ringi üle käinud. Mis sealt ikka võtta. Aga korraks oli veel võimalus käia ja katsuda, kuidas siin ennemalt oli oldud ja elatud.
Toad tundusid suuremad ja näe: nurgas haigutas uksesuu, mille olemasolust mul aimugi polnud. Teise korruse seinad olid juba eest korjatud, nii et katusealused kõik käeulatuses. Kunagi pidi neisse pääsemiseks tükk aega küljekraapimist kannatama, kui kitsastest lakakäikudest läbi sai poetud.

Mis varandust siin ikka. Mõni pleekinud vihik viiekümnendatest, paar saatmata jäänud postkaarti, kangaspuutükid ja vana voki varemed.Vokiriismed jäidki ainuukestena näppu. Võtsin kaasa. Mälestuseks sellest nukrast majamatusepäevast ja natuke rõõmsamatest laka-avastamise aegadest.

Kodus ei osanud varandust kuhugi panna. Viid kuuri - jääb jalgu. Viid keldrisse - läheb koppama. Tuppa kah kuhugi ei sünni. Oleks siis täis tööriist, aga sihuke...

Poetasin sinna ja siia, aga ei kõlvanud kuhugi.

Järgmisel neljapäeval sain töölt natuke varem tulema. Hea võimalus elamises korda luua. Nädalavahetusel mahti siis rohkem perele pühenduda.

Sahtlid ja riiulid, toolipealsed ja nagialused... Märkamatult oligi öö käes.

Aeg ajas juba kolmandat korda haigutuse peale, aga otsustasin, et käin ikka korra veel garaaži juures ära, viin vokirisu, katkise jalaga tabureti ja esikust paar tühja pahtliämbrit silma alt ära. Garaažis suured tühjad riiulid. Eks siis hiljem vaata.
Siis jäi veel ahju peal saunaviht silma. No millal see sinna sattus? Tüdruk tegi suvel vihtasid, et lähevad sõbrannaga teeristile müüma. Ei olnud neil selle äri jaoks kannatust. Aga millal ta selle tuppa tõi ja ahju otsa sokutas? Küllap küsimise peale tõrgub jälle, et esimese asjana on ikka tema kõiges süüdi. Ega sellist kuiva kontsu või ahju otsa jätta, see võib teab-millest tuld võtta. Ah, eks ma viin selle ka välja, kui kord juba minek.

Hajameelselt, vokivare kaenlas, uuritasin vaatama, mis sealt vommilt veel välja koorub. Tolmutorte, paar lahtist krohvitükki, kellegi katkine hammas ja...

Nii ta läheb, kui unise peaga uimerdad ja keegi ei tule hoiatama, et see on ju see katkise jalaga iste, mille peale sa praegu jala toetasid.

Nätaki lahtisest pesuruumiuksest sisse ja seliti maha, vokk ja viht kõige otsa.
Kuklaga kolks vastu vetsupotiäärt, käsi viharaost verel, vokikruvinähvakas vastu ninajuurt - ilus õhtu lõpetus tõesti!

Ei olnud see lõpetus midagi, hoopis hädade algus! Viht ja vokk ja veri - ma olin täitsa kogemata tulihänna valmis teinud!

Vahib hiilgavate silmadega sulle näost sisse, nii et kõhus hakkab külm, saba nagu leeklamp taga. Tige, tokerjas ja tatine, ise kägiseb: "Mis ma toon?"

Surusin ta kähku potile istuma, et kratt nagis riideid põlema ei süütaks ja kamandasin: "Too õuest nöörilt pesu tuppa!"

Tuli meelde, et sihukesele peab ülejõu käiva töö andma, aga paremat ei turgatanud pähe. Noh, et mul juba paar kuud pole midagi välja kuivama viidud.

Aga puuk oli hetke pärast toas, naabrimehe pikavarrega alukad pihus.

Jeebus! Kuidas ma need tagasi sokutan, nii et vahele ei jää?

"Süüa!" vingus va vedaja.

Appi! Kas mul kodus üldse piima on? Piilun külmikusse. Huh. Pakipõhjas veel midagi loksub.
Kraapisin kratile kaussi hommikuse pudrupõhja ja kallasin piimaga üle.

"Lüürp!" oli hetkega söök söödud ja juba pisuhännal vana laul suul: "Mida toon?"

Einoh. Kas mul toomise vastu midagi oleks? Puud ja bensiin, talvekartul või kohvritäis kroone... Aga ta tassib ju teiste tagant! See mulle ei istu.

Et saadan liivaköit keerutama? Aga. Kõht oli pika päevaga tühjaks läinud. Enne ei saanud arugi, aga siin, tulisaba taldriku kõrval...

"Kaks võileiba ja kruusitäis teed!" ei suutnud ma kiusatusele vastu panna.

Järgmisel päeval oli häbi küll, kui sõbranna kurtis, et tegi endale võileivad valmis, aga seda ei mäleta üldse, millal need nahka pistis.

Jäigi minust ülestunnistamata.