Mõistmatu pruut

Elas kord üks õnnetu tuvikuningapaar. Lapsi oli neil üksainus. Tütar. Ei liiga ilus ega liiga tark, ei liiga nobedate tiibade ega liiga suure südamega, see-eest tähtsust täis ja tänamatu.

Sai kuningapaar vanaks ja tütrel aeg valitsusjärg üle võtta. Aga kuidas sa sellisele riigi annad? Ainsatki muna pole ta munenud, sest meeski veel leidmata. Mehele pole läinud, sest ükski ei sobi.

Nii kuulutas kuningas kurjalt: "Talv on möödas. Meil memmega tervis kehv. Tea, kas sügist näemegi. Nüüd on nii, tüdruk! Pidustused tulevad, kuhu kogu tuviriik kokku kutsutud. Leiad nende hulgast väärilise mehe ja muned meile esimese kurnatäie lapselapsi näha või muidu pühi nokk riigist puhtaks ja otsi uuest kohast ulualust."

Ja korraldatigi pidustused. Kuu aega kestsid need ja kõik vähegi väärilised kosilased ilmusid ridamisi kuningatütart kosima.

Näe, kaelustuviisandad, rohevalged sametkraed kaelas, jalutavad väärikalt tuvikuninga troonisaali. Rikkad ja liha täis. Just nagu kuningaiks loodud.

Aga printsess põlgas ära. Iseloomud olla nigelad! Hõlbu elu peal kõrkust täis kasvanud, liigne liiderlikkus silmavaates. Ei tema selliseid tahtvat, kes ainult seepärast kosimas, et piiga on printsess.

"Otsi siis õõnetuvide hulgast," osutas kuningas. "Targad ja taamalehoidjad. Hääl nagu rusikas - peatab ja peletab."

Ei kõlvanud printsessile melekad. Igavaiks arvas nad. Kuivadeks ja õõnsateks, nagu nende hääl. Ei tema selliseid tahtvat, kes vaid seepärast kosimas, et riigi rikkuse toel oma tarkust turgutada.

"Eks heida pilk kaljutuvidele!" soovitas isa. "Metsikud ja seiklusjanulised! Kiired, lärmakad ja laia silmaringiga."

Aga printsessile ei meeldinud ka kaljutuvid. "Ei sellised taltu! Sõjakad ja sõgedad. Ei korda ega koolitust! Matsirahva soost ja maailmale naeruks!"

"Kodutuvid ju sellest pahest priid!" uskus isa, järgmisele kosilaskonnale pilku heites. "Südid, kuid südamlikud. Ülikombekad ja ülikoolitatud. Üdini kodused."

Aga printsess kirtsutas nokka. "Isikupäratud ja iseloomutud. Igaühe lükata-tõmmata. Ei sihukeste hulgast kuningat leia!"

"Et ükski pole hea? Keda sina siis tahad?" kärkis kuningas.

"Tuult," tunnistas tuviprintsess.

"TUULT???" karjatas kuningas. "T U U L T !!! Aga see elab ju pennita taskus? Tuiskab vaid ringi ja ajab päid segi! Kord ripub päevade kaupa poolelutult puuvõrades, siis lõhub metsi ja maju! Ei ole tal kodu ega kombeid! Tuleb, kui tahab. Läheb, kui heaks arvab. Ei hooli kellestki, peale iseenda! Ja SELLE valiksid sina?"

"Jah, isa!" vastas printsess, lõi oma hallid tiivad laiali ja lendas, kuhu tuul juhatas. Tuul, kes oma homseid tujusid isegi ei teadnud.

Ütle nüüd tuvitüdrukut! Vaata, kuidas ise kõik oma tõekspidamised pea peale keeras! Aga või meil, inimestelgi, teistmoodi on kui tolles linnuriigis.

Armastus!

Mis kuningriigist sai? Seda jäi ikka tuvi valitsema. Mitte tuul.

Oli ta õõnes-, kaelus-, kalju- või kodutuvi? Kes seda enam mäletab. Kuningaemandale vist kuidagi sugulane. Naine oli tal vagur ja valge. Ja poegi ohtrasti, kellele pärandada.