Pilvelind

Päriselt oli ta kaljukotkas. Pilvelinnuks kutsuti teda sõprade seas ja mitte sellepärast, et temas olnuks midagi sarnast pilvede valevuse, kohevuse või lendamislaiskusega.

Suure linnu pesa asus vaiksel rabasaarel, kindlalt kinnitatuna tüüaka männi harulisse võrasse ning okasterohelusega kaetud kurja silma eest. Avar vaade andis hingamisruumi ja näitas kaugelt kätte ettevaatamatu saaklooma. Kõik oli justkui olemas, ent kotkas igatses midagi enamat ning hõljutas end taevakõrgustesse.

Selles pole iseenesest midagi imelikku. Taevas ongi kotkaste teine kodu. Aga meie kotkas ei jätnud jonni enne, kui oli maandunud laotuse kõige kõrgemale pilvenukile. Päevast päeva. Aastast aastasse.

Ka selles poleks olnud midagi paha. Lind, kes vaatab korraga ära pool maailma! Kas ei kõla suurepäraselt? Metsa- ja mereväljad, lumelagendikud ja liivakõrbed, sügavused ja kõrgused, sihid ja käänud, rikkuse ja vaesuse, õnne ja õnnetuse, siiruse ja salakavaluse - kõik selle haaras kotkas ühe pilguheitega oma silmade põhja ning kogu see kirevus ajas teda ikka ja jälle vallutama taevaookeani kõrgeimat pilvelaeva.

Paraku võttis nähtud sigin-sagin linnul silme eest kirjuks, tegi pea uimaseks ja nihutas tasakaalu paigast ning nii kostis ülevalt, peaaegu et tähtede vahelt, päevast päeva ja aastast aastasse tema meeleheitlik appikarje. Sest vaade kosutab küll hinge, kuid mitte keha. Sest sinu ees on küll pool maailma, aga seal üleval oled sina ise ihuüksi.

"Ohhhh!" ohkasid sõbrad-pilvelinnupäästjad, jätsid oma teod-toimetused pooleli ja sööstsid siniavarusse.

"Ärge minge!" utsitasid lendajad, kelle rännutee iial pilvini ei ulatunud. "Ta peab ise endaga hakkama saama! Ta ju kasutab teid ära!"

Sõbrad teadsid seda isegi. Aga läksid ikka.

***

See oli vihmaniiske ja tuuline hilisõhtutund. Pesad täitusid päevaste askeldajatega. Väsinud vidistajad sättisid tiivasulgi tekkideks. Tasapisi saabus vaikus pesakastidesse, räästaalustesse, põõsapuhmaisse ja puuvõradesse. Ja siis, kui viimane vilistaja oli oma õhtulaulu lõpetanud, kostis pimedalt taevalaelt pilvelinnu ahastav hädahüüd. Nii hilja siis veel!

"Mulle aitab! Ei!" kostus torin esimesest pesapuust. "Öömaailm ei saa olla nii peadpööritavalt kirju. Tulgu ise!"

"Ei, ei ja veelkord ei!" kõlas järgmisest võratihedikust. "Õppigu kord ometi ise endaga hakkamasaamist ja teistega arvestamist!"

"Minu kannatus on katkenud! Kukkugu end puruks või jäägugi üles. Kõik. Lõpp!" kiruti kolmandast kohast. Kurjad silmasöed sihtisid märga taevatumedust ja nokkadest turritas välja veel sadu süngeid sõnu.

Muidugi nad läksid. Läksid, sest kuigi kotkas oli naudingujanuline, vastutustundetu, isekas ja iseloomutu, oli ta veel midagi. Sõber. Ja sellistel puhkudel neelame alla nii mõndagi.