Pliidialune

Ühel õhtul, kui sättisin end perele süüa tegema, kostus pliidialusest imelik heli. Arvasin, et küllap on kass end kuidagi tuppa nihverdanud ja kolistab oma sööginõu kallal. Suvine aeg, mulle meeldiks, kui ta rohkem aiamaal jalutaks, sest seal jooksevad vesirotid jalust maha, aga... ei ole sellest voostrist hiirepüüdjat. Muudkui valvab välisukse taga ja kipub korterisse.

Ühes käes leib, mille tahtsin külmikusse pista, teises sibulakott, millest järgmiseks kavatsesin paar mugulat välja harutada, õngitsesin sussininaga kassi totsikut, et kui leiva kappi suskan, võtan ühtlasi kõutsi (kui nii ikka sobib kadunud kelladega isakassi kutsuda) konservi ka välja. Et söögu kõht täis ja siis õue tagasi! Söögialus libises aga hooga mu jalgade vahelt läbi, nagu oleks kelk lumemäest alla sõitnud. Uuritasin vaatama - oligi mägi!

Mingi kühmus koht oli reliini all juba sellest ajast, kui mees kunagi happepudeli põrandale läigatas. See keetis põranda konarlikuks ja sõi kapinurga pudedaks. Kui põrandakatet pandi, siis kaasa natuke tahus siledamaks, aga mingi muhk jäi ikka. Tühi temaga!

Nüüd aga oli kühmukoht paraja mutimullahunniku kõrguseks kerkinud ja tõusis veelgi.

"Heldus! Nüüd lõhub pliita ära!" ehmatasin, aga siis lõi linoleumile nagu rebend sisse ja sealt hakkas miskit kiiresti ülespoole kerkima. Noh, nagu džinn pudelist või aitaja-mees võlukarbist. Manööverdas end kasvades, mööblit lammutamata, minu ja pliidi vahele ja jäi siis umbuskliku pilguga põrnitsema, suur taskutega põll ees ja kulp kaenlas.

Selge! Ahjualune.

"Minul ei ole sulle midagi anda! Alles panin paja tulele," tõrjusin tegelast, üritades ise poti ligi pääseda. Aga lihtne see polnud.
"Seda ma näen jah," võttis ahjualune (või nüüd juba pigem "pliidiesine") juhtimise üle ja kiikas kupraskulmul kaanealust: "Mida keeta plaanid? Makarone? Miks nii vähe vett panid? ÕLI??? Mis sa sellega tahad teha? Potti panna? Arust ära?"
"Soola tohib lisada?" vigisesin hädiselt.
"Võib," lubati armulikult, aga jätkati kohe: "Hull peast! Mis soola sa võtsid? Nii palju! Anna siia, ma ise!"
Niisugusest sekkumisest segaduses, jäin hetkeks abitult keset kööki seisma ja sain kohe uue sõnasahmaka kaela: " Mis sa sellest leivakotist hoiad? Pane ta juba käest ära! Külmkappi??? Sa näed, seal pole isegi ruumi. See on kinnine kott, las ta olla kapiserva peal! Mis sa ootad? Vett too juurde! Korja asjad laualt ära! Kuhu sa selle viid? Miks sa seda ei too! Haki! Väiksemaks! Kiiremini! Oh, taevane arm, sa ei oska ikka üldse midagi!"

Käed hakkasid värisema. Küll oli tegu, et end noaga mitte vigastada ja üleüldse kuidagi lihatükile pihta saada.

"Ma ütlesin, et pane asjad kappi!"
"Panin ju!"
"Miks siis juust ikka laual on?"
"Ma tükeldan selle kohe salatisse."
"Juustu? Singi ka??? Mis sa neist makaronidest siis üldse teed?"

Armas aeg! Kelle köök see õigupoolest on?
"Tee siis ise, kui sa nii tark oled!" üritasin vihastudes nuga lõikelaua sisse lüüa ja minema kõndida, aga nüri nuga hüppas kõvalt puidupinnalt hooga üles ning oloeks küllap jalga maandunud, kus pinnas pehmem. Õnneks sai vilgas kamandaja pidemele sõrmed ümber, mõõtis mind pika pilguga ja põrutas: "Ära turtsu! Istu ja õpi!"

Köök lõi pöörlema nagu vurr. Hea, et minusugune pidur selle sees istus. Hoidsin hoo paraja.

Kui seinad jälle seisma jäid, haljendasid noaterad, läikisid lauapinnad ja potis auras roog, mille lõhn nina vägisi kaane vahele vedas.

"Tuled homme jälle?" tihkasin küsida, kui tuju tublist kõhutäiest toredam ja meel meeldivast vaatepildist heldinud.
"Mis sa veel ei taha! Otsi mujalt endale tasuta koduabilist!"
"Miks sa siis üldse tulid?" imestasin, sest tegelane ei paistnud mingit tasu tahtvat. Isegi toitu puutus tühiselt.
"Närv läks mustaks, mis muud. Ja katsu nüüd, et natuke aegagi järge pead!" mühatas põrandastkerkinu ja sama äkki kui ilmus, vajus jälle reliinikühmuks tagasi.

Nüüd olen nädalapäevad makarone söönud. Ei noh, hästi tuleb välja küll, aga midagi muud kuluks vahelduseks ära. Lapsed juba kipuvad naabrite juurde lõunale jääma. Keedaks teise toidu, aga ei tihka. Äkki ärritan jälle ahjualuse üles. Oleme temaga viimasel ajal täitsa hästi läbi saama hakanud. Igast söögiteost ulatan tallegi põrandavahesse palakese ja eile õhtul mõmiseti pliidialusest juba täitsa tunnustavalt.