Ühel suvel, kui põud aina pikemalt põldudele pikali heitis, nii et väljapealsed juba suvehakul kollasteks kiskusid, istus Mille, veekruus käes, jõudu kaotava koduse allika äärde, et kosutada karge veega keha, mida päevane päikeselõõsk vinnutas ja rammestas. Õhenev läte kolksutas kruusipõhja ja päris täis jooginõu ei valgunudki.
"Luba mul ka janu kustutada," kuulis Mille korraga selja tagant võõrast häält.
Mille keeras end hääle suunas ja nägi kõrget kasvu meest enda kõrval seismas, silmad nii sini-sinised nagu savipõhjaga veeläte, millest taevapilvitus vastu peegeldab.
Oli see käsk?
Ei. Muidugi mitte. Ometi ulatas Mille kuulekalt kruusi küsijale.
See oli allikahaldjas.
"Aitäh, Mille!" tänas jooja, kui oli jooginõu tilgatuks rüübanud.
Miks juhtus edasi see, mis juhtus? Kes teab. Jõi lättevaim ju vett oma varudest. Oli lonksatud maapõuemärjal tüdruku veeulatamisest andmise vägi sees? Sest korraga hakkas allikasäng võbisema, mulksuma ja mullitama ja paar hetke hiljem võisid kuivale jäänud kaldataimed taas oma juurevarbaid karastada.
"Aitäh, Mille!" oli allikaisand öelnud. Ja veel lisas ta:
"Põud piinab veel paar nädalat su küla, Mille. Aga vesi sinu allikas ei lõppe. Ei lõppe siis, kui sa igal hommikul enne päikesetõusu siia tõttad, minu silmad veesügavusest kätte leiad, nendest taevast näed ja mulle tervituseks suud annad."
Ütles. Astus vette ja vajus taevapilvitust peegeldavaks lätterahutuseks.
Järgmisel hommikul suudles Mille allikat esimest korda. Hommikujahedus libises kergelt üle tüdruku huulte. Taevas allikavaimu silmades oli säravsinine. Ja veesilm pidas sõna. Ta jootis põlde ja heinamaid, külarahvast ja kariloomi. See väike veesilm, millesse ämber vaevaliselt ära mahtus.
Teiselgi hommikul tuli Mille. Kui lihtne oli hoida küla januta! Kui kerge oli kummarduda muhkliku veepeegli kohale!
Ja kolmandal ning neljandal hommikul tuli Mille.
Viienda varavalgel veesuud suudeldes märkas ta allikahaldja silmades murelikku läiget.
"Mille! Mida sa mind vaadates nägid?"
"Taevast."
"Millist, Mille?"
"Laiuse ja sügavuse piirideta. Nägin loojunud kuud, uinunud tähti ja veel ärkamata päikest!" rõõmustas Mille.
"Mõned päevad veel ja põud liigub lõunasse. Mina lähen koos temaga. Lähen ja otsin teise samasuguse tüdruku, kes mulle vaidlemata veekruusi ulatab, mind paar nädalat oma allikal suudlemas käib ja nii oma küla janu käest ära päästab."
"Jah. Ma tean," vastas Mille, aga lätteisanda helesinistesse silmadesse kerkis halliturjaline umbusupilv.
"Jah, ma tean," oli Mille vastanud, sõnade sisusse süüvimata.
Ka kuuendal ning seitsmendal hommikul korjas tõsinev lättehaldjas Millelt silmavaate ja suudluse.
Kaheksandal unustas Mille end veepiirile pikemalt.
"Mille! Mõned päevad veel..."
"Jah! Ma tean!"
"Su pilk on teiseks saanud. Mida sa nägid?"
"Ei ole! Mulle lihtsalt meeldib taevas su silmades. Las ma vaatan seda, kuni võimalik."
"Mille! Tõsta silmad üles. Õige taevas on seal!"
"Ei. Õige taevas on palju lähemal. Kusagil seal, kus ma su südant märkasin," lõkerdas Mille lõbustatult ja andis allikavaimule ühe musi lisaks.
Üheksandal, kümnendal ja üheteistkümnendal hommikul peitis lättehaldjas murepilved nii sügavale oma silmade põhja, et ta õieti isegi neid üles ei leidnud. Lättevaim hoidis, et tüdruku pilk ta südant ei puutuks. Hoidis nii kõvasti, et hoidmiskoht Mille meeled köitis. Kõrvalised oleks ehk ohtu märganud, aga kellaaeg oli vaatajate ligisattumiseks liiga varane.
Kaheteistkümnendaks hommikuks tuli allikaisandale lahkumise lähedus meelde.
"Miks su silmad suletud on? Vaata mind!" anus Mille.
"Ei. Ma joodan su küla ka siis, kui sa mulle silma ei vaata."
"Aga nii pole aus! See seisis meie lepingus sees!" ei jäänud Mille nõusse.
Ohates kergitas lättevaim pilgu üles.
"Ära tule homme!" palus ta tüdrukut. Ma annan su külale ikkagi vee. Ära sina tule!"
"Ei! Nii pole aus!" vaidles Mille. Muidugi tuli ta.
Eelviimasel hommikul oli Mille lõbusam ja ilusam kui iial enne.
"Mille! Ma lähen homme ära!" manitses allikaisand, sest nägi, et tüdruk ise üldse ette ei mõtle.
"See on alles homme! Nüüd on nüüd!"
"Mille, miks sa end ehid? Mida plaanid? Ma ei jää siia. Lähen nagunii. Tahad sa tõesti, et teised su alpuse pärast viletsuses vireleksid?"
"Ei."
Kaks nädalat oli täis saanud.
"Võta mind kaasa," anus Mille.
"Ma ei saa. Igal külal on oma allikas ja igal sellisel allikal oma tüdruk. Sinu suudlus ei jooda muud, kui seda küla."
"Ma tuleksin niisama."
"Ei. Nõnda segaksid sa vee sündimist."
"Ma ootaksin seni eemal."
"Ei, Mille. See oleks sulle veel valusam."
"Kui põud kord jälle maid muserdab, kas sa siis tuled tagasi?"
"Kes teab."
"Ära vähemalt teistele tüdrukutele südant näita!"
"Mille..." ütles allikahaldjas ja kadunud ta oligi.
Räägitakse, et aeg-ajalt kerkib siin-seal tillukesi allikaid põuda lõpetama. Veel räägitakse, et Mille allikas jäi tüdruku nime laulma. Aga et Mille ise ei laula midagi. Kunagi. Ootab ainult, otsib oma allika põhjast taevast ja... südant.
No comments:
Post a Comment