Taevastiib ja Jaanikakar

Juuniaasal, keset kuninglikku värvikirevust, sirutas oma valge õiekrooni üle teiste kuldse südamega Jaanikakar. Kellukate, käokannide, harakputkede ja ojamõõlade keskelt paistis kaugele ta iseteadlik ilu ning kuigi Sa ehk liblikarahvast kergemeelseks ja tuulepäiseks pead, ei söandanud paljud neist nurmel-laperdajatest kuningliku lille õiesametile laskuda.

"Hei, sina seal!" kuulis korraga hõikamist aasal askeldav Taevastiib. Poisina sündinult võinuks ta välja näha kui pilvitu sinilaotus, aga temakese kleit oli värvi ja mustri saanud paeklibuselt ning põuakuivalt põllumullalt.

"Sina jah!"

Taevastiib vaatas teda hüüdnud Jaanikakart ja kõrgeaulise kõnetamisest kohkunult pudenes otse lille südamikupadjale.

"Ma... vabandust..." kogeles kukkuja ning üritas põgeneda, aga lill klammerdas ta jalad kohevaisse narmaisse.

"Kas sa armastad mind?" muigas hoidja, teise peataolekust ilmselgelt lõbustatuna.

"Mina?... Ma..." võdises lendaja ja püüdis raugeva himuga haardest vabaks pääseda.

"Kas sa armastad mind?" kordas lill, ise meelalt oma keeliklehti limpsates.

"Jah, aga... ma ei ole Sinu liblikas," tunnistas Taevastiib katkeval häälel.

"Miks nii?" imestas Jaanikakar.

"Sina oled suur ja särav, uhke ja imetlusväärne. Mina olen tavaline. Silmapaistmatu."

"Mina ju märkasin sind! Sa oled habras ja sametpruun, sinu tiibades tuksleb külvi ootavate põldude rahutus ja kehal küütleb ühtaegu nii öö- kui päevataevas. Ja mis peamine - Sa lendad, Taevastiib!"

Kui ilus on uskuda muinasjutte! Sellest liblikast sai maailma kõige õnnelikum pruun nurmetantsijatar. Tema valged sabasilmad lõid veepärlitena särama ning vilgaste tiibade vahelt plinkis mustsinise ihu öö ja päev.

Aina kõrgema taeva tantsis liblikas Jaanikakrale kingiks ja aina ülespoole sirutus lille säravvalge kroon.

"Hei! Sina seal! Sa armastad mind!" vallutas ühtäkki Jaanikakra õiepilgu Päevapaabusilma hõrk elegants. Tema tiibadealune kumas kõige pimedamate ööde salapära, tema neljas kütkestavas silmas siras varjamata soov ja enesekindlus. Taevastiival polnud enam maandumiseks kohta. Jaanikakar tundis talle kaasa, aga Jaanikakar tundis ka uut kirge õiesüdames kasvamas.

Kuna Taevastiival ei olnud maandumiseks kohta, lendas ta kõrgele siniavarustesse, lükkas laotuseservadesse üksikud kohevad pilvetupsud ja kirjutas tiivaääri katvate õrnade udemetega asuursinisele:

"Hei, tähelepandamatu pruun liblikas! Ära pelga laskuda nurme kauneimale õiele. Sa saad haiget. Seda küll. Aga vaata mind! Ma poleks iial suutnud tõusta nii kõrgele ilma selle armastuseta südames."